Pean seepärast vajalikuks siin selgitada, miks majandusministeeriumi (MKM) poolt algatatud ning nüüdseks EOKL-i poolt toetatud initsiatiiv TE tasude vähendamiseks tarbijale kokkuvõtte kahjulik on ning vaid populistlikku iseloomu omab. Eesmärk on küll õige, aga meetodid vastupidist eesmärki teenivad.

Olgu sissejuhatuseks rõhutatud, et pooldan seisukohta, mille kohaselt tuleb TE tasude maksmine periooditi ümber vaadata ning eriti tuleb toetuse maksmist diferentseerida sõltuvalt kasutatavast allikast ning tootmisviisist.

MKM-i poolt veetav initsiatiiv TE tasude vähendamiseks on vale kahel põhjusel. Esiteks, vaatamata TE toetussummade võimalikule vähenemisele tarbijate kulud tõenäoliselt pigem kasvaksid. Teiseks, TE toetussummade vähendamiseks on olemas avalikust konfrontatsioonist paremad ning kõigile turuosalistele sobivamad meetmed.

MKMi plaani realiseerumisel tarbijate kulud tõuseksid.

Olukord elektritootmise, sh. taastuvenergiaga seoses poleks pooltki nii intrigeeriv, kui Eesti poleks koos teiste Balti riikidega üks vähestest piirkondadest Euroopas, mille elektritootmine tuleb pea uuesti rajada. Nii tuleb Eestis olemasolevad (va. 2005a. rekonstrueeritud 380MW) põlevkiviplokid välja vahetada uue elektritootmisega alates 2016.aastast. Tuleb arvestada, et praegu Narvas huugavad vanad plokid saavad isegi pärast vajalikke täiendusi aastatel 2016-2023 töötada kokku 17500 töötundi ehk keskmiselt 2500 töötundi aastas (aastas teatavasti on 8760 tundi). Kuna uued tootmisvõimsused tuleb rajada ja iga uue elektritootmisseadme tarvis on vaja maksta toetust, siis tuleks seda teha võimalikult efektiivselt. See  saavutatakse teatavasti konkurentsis parimate tehnoloogiate kaasamisega. TE toetuse muutmisega tagasiulatuvalt, imperatiivselt, investoritega läbirääkimata saavutataks tegelikult ainult konkurentsi hõrenemine ning ühtlasi laenutingimuste halvenemine. On ju koolilapselegi selge, et riski suurenemine väljendub riskipreemia suurenemises. Eriti markantne on selle mõju aga elektritootmises, kus kapitalikulud moodustavad lõviosa elektri täiskulust. Ehk siis, TE tasude vastane võitlus väljakuulutatud viisil on võitlus uue ja vältimatult rajatava elektritootmise kulude suurendamise nimel.

Võiks väita, et kui me ise ei suuda elektritootmist efektiivselt püsti panna, siis võiks elektrit osta efektiivsematelt turgudelt. Sellega on aga 2 häda. Esiteks, ainus riik, kes hetkel pikaajaliselt meile elektrit müüa sooviks, on Venemaa. Leedu kogemus näitab aga selgelt, et Vene elekter on hea, kuni on olemas alternatiivid. Sõna „hetkel“ on eespool bold’s Venemaa kontekstis aga seetõttu, et ka Loode-Vene elektritarbimine kasvab ning venelastele omaselt elektrijaama töötundide suurendamine paberil ei asenda tegelikku elektrijaamadesse, eriti aga võrkudesse investeerimise vajadust.

Optimistid räägivad ka müstilisest Põhjamaade elektrist. Selle peale ütleks lihtsalt: vaadake, mis Kesk-Euroopas toimub ning küsige endalt, millised on Eesti tehnilised või merkantiilsed eelised Põhjamaade elektri impordil?  Neid pole. Ka Kirchhoff’i seadused töötavad siin meie kahjuks, sest võrguühendused Skandinaaviast Kesk-Euroopasse on piisavalt head ja neid rajatakse juurde ning „nälg“ Kesk-Euroopas on paganama suur. Oleksin heameelega nõus oma seisukohti impordi osas revideerima, kui keegi „pimedale“ impordikoha kätte näitaks.

Teiseks, impordi eest tuleb maksta mitte ainult teises riigis tehtud töö- ning kapitalikulude eest, vaid lisaks tuleb maksta ka riikidevaheline ülekandetasu, mis arusaadavalt on kallis. Riikidevahelised ühendused on head asjad, aga kallid. Nii näiteks on EstLink-2 rajamise ühikmaksumus samas suurusjärgus gaasiturbiini investeeringu ühikmaksumusega. Oluline vahe on aga selles, et erinevalt gaasiturbiinist pole kaabel generaator ning kasutatavat elektrit ei tooda. Seepärast on ühendus eelkõige elektrituru efektiivse toimimise instrument, mis kahetsusväärselt ei asenda vajadust investeeringuteks tootmisseadmetesse.

Ebaefektiivsus „ruulib.“

Vastuseks majandusministri naljanumbriga sarnanevale õlakehitusega retoorilisele küsimusele: aga mis variandid meil peale põlevkivi on? , vastaksin lihtsalt: „Juhan, uuri välja, selle eest sa palka saadki!“

Kultiveeritav väide, et põlevkivile elektritootmises efektiivsemat alternatiivi pole, on vale. Piisab vaid tutvuda ühe näitega tehtud uurimustest ( http://energiasalv.ee/wp-content/uploads/2011/11/Elektrisysteemi-areng-2023-nov-2011.pdf) , mõistmaks, kui piiratud me oma senises energiakäsitluses oleme olnud. Kahjuks pole maailmavaadete ja ärikontseptsioonide võistlust Eestis seni tekkinud, sest konkursse uute elektritootmisseadmete rajamiseks pole korraldatud (vaatamata minu poolt eelmisele energeetika asekantslerile juba 2007.aastal tehtud, kirjapandud ning sellekohasele ettepanekule) ning uute põlevkiviplokkide ehitamine on kõike muud peale efektiivse elektritootmise kujundamise. Ebaefektiivse energiamajanduse hegemooniaajastu üheks „kroonijuveeliks“ on loomulikult ka biomassist elektrienergia koostootmise juhis, millest aga pisut allpool.

Senine energiaotsuste tegemine annab piisavalt alust vandenõuteooriate arendamiseks, sest kahjuks tundub läbipaistmatus energiamajanduslikes otsustustes olevat eesmärgiks omaette.

Nagu öeldud, TE tasusid on regulaarselt vaja muuta, kuid seda tuleb teha ilma osapoolte (tarbija ja tootja) huvisid kahjustamata. Elik, eesmärgiks peaks olema tarbijakulutuste vähendamine ilma investeerimiskeskkonda kahjustamata.

Alljärgnevalt mõned vihjed, mis arusaadavalt ei pretendeeri lõplikkusele.

1. Biomassist koostootmise määrus  (https://www.riigiteataja.ee/akt/13347500).

AS-le Narva Elektrijaamad perioodil 2010 – 2012 (3kuud) makstud toetus oli ligi 37 milj.EUR, mis moodustas ligi 29% kogu vaadeldava perioodi taastuvenergia väljamakstud toetusest. Oma sisult on see toetus aga kõige klassikalisem negatiivse mõjuga toetus: ebaefektiivsus sünnitav. Piisaks vaid ühest valitsuse määruse numbri muutmisest tarbijakulutuste oluliseks vähendamiseks ilma investeerimiskeskkonda (ja sellega elektritootmise kulusid) mõjutamata.

2. Investeeringutoetus TE toetuste asemele.

Teatavasti ei maksta taastuvenergia tootjale toetust maksumaksja arvel, kui tootja on saanud investeeringutoetust. Investeeringutoetuse maksmiseks olemasolevatele elektrijaamadele on üks väga kiire ja efektiivne lahendus: põlevkivi royalty-põhine maksustamine ning sellega investeeringute toetamine. See oleks efektiivne lahendus tekkinud patiseisu lahendamiseks olemasolevate tootjatega, samuti tulevaste jaamade toetamiseks. Põlevkivi maksustamine on väga kompleksne küsimus, seda ei tohi teha lühiajalises perspektiivis ning see peab olema pikaajalise strateegia vili. Samas, ilma Eesti olulisima ressursi eest mõistlikku kasutustasu saamata pole riigil mõistlik üles ehitada oma uut energiamajandust

3. Riigi ennustatavus.

Et vältida praegust olukorda, kus õige eesmärgi nimel tehakse valesid otsuseid, tuleb välja töötada senisest selgemad kriteeriumid uute võimsuste rajamise toetamiseks:

• Diferentseerima tootmisliigid ning võimsused, mis on eriti oluline EL-i energiatõhususe direktiivi täitmist silmas pidades;
• Eesmärgiks tuleb seada toetuste maksmise maksumaksjat ja tarbijat võimalikult vähe koormates (praegu kahjuks vastupidi);
• Sätestama toetamise muutmise korra ja alused;
• Kehtima ennetavalt uute võimsuste rajamisel.

Oleks naiivne arvata, et siin pakutud mõned lahendused kellelegi asjassepühendatule uudiseks oleksid. Kahjuks on vähemalt sama naiivne arvata, et ettevõetud sõda taastuvenergiatasude vähendamiseks eesmärki tarbijakulutusi vähendada täidab. Kui eesmärgiks oleks tõepoolest tarbijakulutuste vähendamine oleks selle lahendamiseks praegu valitud teest oluliselt lihtsamad lahendused.

Veebruaris Tuuleenergia Assotsiatsiooni poolt minister Partsile saadetud konkreetne ettepanek asendada maksumaksja raha uutesse põlevkiviplokkidesse kulutamine maksumaksjatele soodsamate investeeringutega taastuvenergia lahendustesse on seni jäänud adekvaatse tagasisideta. Tagasiside puudumine kinnistab aga kahjuks juba varemkujunenud veendumust, et parim kosilane ammu juba valitud on. Vaatamata tema kõrgele eale ja silmnähtavalt kehvale tervisele.

Mis on peigmehe põdura tervise põhjused?

Uute elektrijaamade ehitamisel tuleks lähtuda kolmest peamisest kriteeriumist: energiajulgeoleku säilimine („kalleim elekter on selle puudumine“), kulud elektritootmiseks peavad olema võimalikult madalad ning saastamine peab vähenema.

Põlevkivielekter ja julgeolek

Narva elektrijaamade töö sõltub Narva jõe veerežiimist, mille ohjamine pole Eesti pädevuses. Arusaadavalt ei saa põlevkivielektrijaamas muundada põlevkivi keemilist energiat elektrienergiaks, kui keemilise energia allikat elektrijaamas pole. Soovimata süüvida naaberriigi kaasmaalaspoliitika ning meie ametiühinguliikumise tuleviku ettevõtmiste ennustamisse on suure punktvõimsusega elektrijaamad kui riigi julgeoleku tagatis nimetatud liikumiste käepäraseks manipulatsioonivahendiks. Ainuüksi seepärast ei saa pidada riske maandavaks püüdu säilitada senist elektritootmist.

Argumendina põlevkivielektri säilitamise kasuks tuuakse aga ka Ida-Virumaa tööhõive status quo säilitamise vajadust. Hiljuti Eesti Elektritööstuse Liidu tellimusel koostatud energeetikasektori tööjõuu-uringust selgus peamise asjaoluna, et energeetikasektori täiendav tööjõuvajadus järgneva 10 aasta jooksul on vahemikus 4900-7400 töötajat, mida olemasolev haridussüsteem mitte kuidagi ei kata. Kui sooviksimegi Narva elektrijaamu käsitleda sotsiaalprojektina, poleks see ratsionaalne energiasektori töötajaskonna ealise koosluse tõttu, sest peamine tööjõuvajadus tekib töötajate suurest vanusest tulenevast asendusvajadusest ning tänapäevas elavad noored pigem „musta“ energeetikaga oma tulevikku ei seo.

Elektritootmise kulud

Vaatamata asjaolule, et kogu investeering uue põlevkiviploki ehitamiseks maksumaksja viisil või teisel täies ulatuses kinni makstakse (investeeringu otsetoetusena, maksumaksja investeeringuna aktsiakapitali, tasuta CO2 kvoodi või taastuvenergiatasuna ), jääb põlevkivielektri muutuvkulu turuhinnast pigem kõrgemaks (vt. ka http://www.siitam.ee/2012/04/polevkivi-vajab-senisest-paremat-vaaristamist/) ka juhul, kui põlevkivi elektrijaamadele oma tegelikust väärtusest tunduvalt madalama hinnaga ehk praeguse administratiivse ressursitasu eest müüakse. Siin tuleb aru saada, et elektri eest peab Eesti tarbija maksma ikkagi turuhinda, mistõttu turuhinnast odavam ressursi hind väljendub vaid äriettevõtte kasumi suurenemises, mitte tarbija elektriarve vähenemises. Eeltoodust sigineb risk, et vaatamata kinnimakstud investeeringule jääb uues plokis toodetud põlevkivielekter suures mahus turuhinnast kallimaks, mis muudab kallihinnalise investeeringu veelgi mõttetumaks.

Saastamise vähendamine

Põlevkivielektri mõju looduskeskkonnale on mahukas, kuid enamasti üldtuntud teema. Saastamise vähendamise eesmärk on aga lisaks keskkonna argumendile ka majanduskulude otsene sisend. Paljuräägitud CO₂ ning selle mõju majandusele on siin vaid üks paljudest tahkudest, millele lisaks tuleb arvestada fossiilsete kütuste jätkuvalt kasvava ja kõrge hinna ning saastamise (põlevkivi puhul SO₂, NO_x ja põlevkivituhk ja –aheraine) kasvava kuluga.

Energeetilise põlevkivi kütteväärtus on sama suur kui kasepuidul, saasta tekitab ja sellega kaasnevat materiaalset ressurssi kulutab põlevkivi aga suurusjärkude võrra rohkem. Fossiilsete kütuste ja saastamise pöördumatu kallinemise tingimustes ei tundu perspektiiv tossamisele panustamisest just kõige mõistuspärasemana, ka majanduslikust aspektist.

Jättes majandusministri otsustuste motivatsiooni küsimuse tahaplaanile tekib lugejal ikkagi küsimus: millest siis elektrit toota kui mitte põlevkivist? Vastuseks on, et paljudest energiakandjatest elektritootmist hajutades.   Eesti oludes  on elektri- ja soojamajanduses üleminek täielikult taastuvressursile tehniliselt võimalik juba paarikümne aasta jooksul, ülemineku majanduslik analüüs on Taastuvenergia Koja eestvedamisel veel töös.

Elektrivalikute tegemisel tuleb püüda vältida kahte ühiskonnas levinud väärkäsitlust. Esiteks, pole mingit mõtet võrrelda meile senise odava elektrienergia taganud elektrijaamade kulusid (kapitalikulud maksti tarbijate poolt kinni juba nõukaajal) uute elektrijaamade omadega. Võrrelda tuleb ikka uute rajamise kulusid ühiskonna poolt tasutavate kõigi kulude aspektist. Ning teiseks, me peame lahti saama mõttekrambist, mille kohaselt põlevkivi ja äriühingut Eesti Energia peetakse „omadeks“, taastuvenergiaettevõtjaid aga tarbijat nöörivateks „kurnajateks“. Vabal konkurentsil põhinev ideede ja projektide aus võistlus on igale ühiskonnale soodsaim viis oma majandusvalikute teostamisel, ühe osapoole (vaatamata, et oma ja armsa) eelistamine looritatuna võltsloosungitega aga kahtlemata kalleim.

Põlevkivi kasutamisel on teatavasti kolm võimalikku teed: 1) Otsepõletamine soojus- ja elektrienergia saamiseks; 2) Gaasistamine energeetilise ja sünteesgaasi saamiseks; 3) Utmine sünteetilise vedelkütuse ja keemiatööstuse tooraine saamiseks.  Eesti on seni põlevkivi kasutanud eeskätt otsepõletamiseks, kuid olukord on muutumas, sest keskkonnanõuete ja metalli väsimise tõttu tuleb vanad põlevkiviplokid sulgeda.

Põlevkivi õiglasest hinnastamisest.

Ses kontekstis tasub teha sissevaade Narva Elektrijaamade uute energiaplokkide konkurentsivõimele ning kontrollida, kas uusi põlevkiviplokke rajades teeme me ühiskonnale  teene või karuteene. Oma arvutuste põhjal väidan, et suured investeerimiskulud uutesse plokkidesse muudavad põlevkivienergeetika konkurentsivõimetuks (joonis 1, vt. ka http://energiasalv.ee/wp-content/uploads/2011/11/Elektrisysteemi-areng-2023-nov-2011.pdf) ning seega oleme valinud energiajulgeoleku tagamiseks kõigist variantidest kõige kallima ning ebaefektiivsema tee.

Joonis 1. Põlevkivielektri täiskulu uues põlevkiviplokis 2016, NEJ 8. ploki andmed, 40 %, biomassi hind 2012. aastal 18,5 €/MWh, CO₂ hind 25 €/t, WACC 8 %, 650 mln €, 25 aastat, kulude  ja turuhinna kasv aastas 3 %,

Aastast 2013 muutub elektriturg vabaks ning põlevkivi soodushinnaga kasutamine Eesti elanike odava elektriga varustamisel ei ole enam relevantne, sest elektrihinna aluks saab turuhind, mitte administreeritud elektrihind. Seetõttu muutub oluliseks põlevkivikasutusele õiglase turuhinna määramine. Elektritootmises põlevkivil turuhinda pole, kuna mujal sel otstarbel põlevkivi ei kasutata. Küll on aga kivisüsi põlevkivi referentskütuseks vedelkütuste tootmisel. Seepärast on adekvaatne põlevkivi turuhinna arvutamisel võtta aluseks kivisöe kütteväärtuse turuhind. Põlevkivi keskmine kütteväärtus lõpptarbimiskohas on 10 MJ/kg, kivisöel 25 MJ/kg. Kivisöe maailmaturuhind 2011. aasta novembris oli FOB Newcastle 94,5 EUR/t, seega võiks eelnimetatud pariteetsust arvestav põlevkivi teoreetiline turuhind olla 38 EUR/t. Elektrijaamadele ja õlitehastele müüdava põlevkivi hind on suurusjärgus 11–13 EUR/t ehk suurusjärgus 25 EUR/t alla teoreetilise turuhinna. Arusaadavalt tuleb põlevkivi ressursitasude määramisel eristada olemasolevaid tootmisvõimsusi ning uusi, sest senisest suuremate kasutuskulude määramine ei tohiks olemaolevaid tööstusi välja suretada. Uute tootmisvõimsuste tarvis kasutatava põlevkivi osas tuleb aga kiiresti sisse viia kõrgendatud ressursitasu, sest ainult nii saame asuda suuremat lisandväärtust võimaldavate tehnoloogiate väljatöötamisele ja rakendamisele.

Kui võtta arvesse põlevkivi õiglane turuhind, tasuta eraldatud CO2 kvoot ning teised subsiidiumid, siis toetame me põlevkivikasutust elektritootmisel sadade miljonite eurode väärtuses, mis sisuliselt on odava elektri alternatiivkulu, mida meil maksumaksjatena kinni tuleb maksta või jätta selles summas teised teenused saamata. Poliitiliseks võitlusobjektiks olev taastuvenergia tasu suurus tundub selles võrdluses  kahetsusväärselt vaid asendustegevusena (vt. joonis 2)

Joonis 2. Eesti elektritootmise subsideerimine Eesti Taastuvenergia Koja andmetel.

Kuid tagasi põlevkivikasutuse juurde. Põlevkivi kasutamine elektritootmiseks pole mõistlik juba lähitulevikus ning õlitootmine on selgelt samm edasi. Kuid me peame meeles pidama, et ka vedelkütuste tootmise  puhul on tegu keemiatoodete väärtuspüramiidi kõige madalamas osas asuvate toodetega, mille puhul ühest loodusvara tonnist saadav lisandväärtus on paari suurusjärgu võrra väiksem väärtuspüramiidi ülemise otsa toodetega. Põlevkivikeemia arendamine võimaldaks lisandväärtust kasutatava maavaraühiku kohta suurendada paari suurusjärgu võrra. Ilma vastava teadustööta pole see võimalik, kuid enne vastava teadustööga alustamist tuleb meil luua eeldused, et põlevkivikasutus uute kasutussuundade tarvis on teretulnud.

Loodusvarade kasutusefektiivsuse maksimeerimisest.

On ilmselge, et tööstustel puudub motivatsioon investeerida uutesse, suure lisandväärtusega toodete väljatöötamisse, nende turuletoomisse ning turustusvõrgu loomisse pea olematu ressursitasu tingimustes, hoopis riskivabam ja odavam on jätkata olemasolevate toodetega neid turunõudmiste põhiselt pisut modifitseerides. Kuid ressursi efektiivse kasutuse ning ressursiomaniku kasu maksimeerimise seisukohast pole alternatiivi suurema lisandväärtusega toodete väljatöötamisele.

Printsiibis on meil põlevkivi kasutusefektiivsuse maksimeerimiseks kaks valikut: esimene variant on arendada riigi eestvedamisel kasutustehnoloogiad ning anda nende tehnoloogiate rakendamiseks enampakkumise tulemusena kasutusse vastav kogus põlevkiviressurssi, teine variant eeldab vastava teadustöö tegemist eraettevõtluse poolt ning peab seega sisaldama teatud hüvitist neile, kes vastavasisulisel konkursil põlevkiviressursi kasutamiseks edukaks ei osutu. Siinkohal vajab rõhutamist, et põlevkivi-alast teadust on tehtud aastakümneid ehk kindlasti ei tähenda uute toodete arendus- ja teadustegevus nullist alustamist, peatähelepanu tuleb suunata turuanalüüsile ning põlevkivikeemia toodete võimaluste otsimisele globaalselt.

Et muuta Eesti peamine maavara selle omanikule-rahvale- tulutoovaks, tuleb viivitamatult asuda revideerima kehtivat põlevkivi kasutussuundade arengukava. Koostatava uue arengukava peamiseks lähtekohaks peab saama suurima lisandväärtuse teenimine. Seetõttu tuleb uue arengukava koostamisse kaasata eelkõige põlevkivikeemia arendustegevusega seotud spetsialistid, kaevandusspetsialistide ülesandeks olgu kontrollida kavandatu teostatavust ressursi kättesaadavuse seisukohast. Ning mitte vastupidi, nagu kehtivas arengukavas!

Kahjuks puudub selles vastasseisus seni ratsionaalne debatt, mille eesmärgiks oleks tegelike säästukohtade leidmine.

Järgnev pakub arutlemiseks mõned võimalused energiaarvete vähendamiseks.

Kokkuvõtvalt võib peamised säästukohad jagada kolmeks:

- elektri ülekande ja riiklike maksudega seonduvad kulud,

- energiasäästuprintsiipide massiivne rakendamine ning

- energiaostuga seonduv säästlik käitumine.

Energia ühisostudest

Mõnele võib-olla üllatuslikult puudub eelnevast loetelust elektri hind. Alates järgmisest aastast avanev elektriturg lõpetab senikehtinud administreeritud elektrihinna ajajärgu. Selle tulemusena elektri hind kahtlemata tõuseb, kuid siiski on debatt ajajärgu lõppemise üle väheviljakas – elektrituru avanemine on objektiivne ning ilmselt pöördumatu reaalsus. Seetõttu oleks otstarbekas keskenduda halvast positiivse leidmisele. Kahjuks on siin positiivne vaid võimalus valida senise ühe müüja asemel mitme müüja vahel. Kuna Eesti elektriturg on väike, turg ise algaastatel ilmselt müüjakeskne ja eratarbijatest suure hulga klientide tarvis klienditeeninduse loomine kulukas, siis mitmed registreeritud elektrimüüjad on juba teatanud oma eeldatavast mitteosalemisest eratarbijatele suunatud elektrimüügitegevuses.

Eesti Omanike Keskliit kavandab tegevusi oma liikmete koondamiseks ühise elektriostuhanke tarvis ja lähiajal alustame läbirääkimisi potentsiaalsete elektrimüüjatega soodsamate elektrihindade saamiseks. Tarbijate koondumise mõju meie liikmete tuleviku elektrihindadele selgub läbirääkimiste käigus, kindlasti anname jooksvalt läbirääkimiste tulemustest oma liikmetele ka teada. Lisaks kavandame elektrituru avanemisega seotud küsimustes oma liikmete nõustamist. Kaugküttesoojuse tarnimise tingimuste ja kütuste võimaliku ühisostu teema võib samuti olla tulevikus asjakohane, kuid sel aastal keskendume ühistegevuse edendamisel eelkõige elektrituru avanemisele.

Elektri ülekanne ja riiklikud maksud

Elektri ülekanne ja riiklikud maksud, mis moodustavad väga üldistatult kaks kolmandikku meie elektriarvest jäävad aga endiselt administratiivselt manipuleeritavateks.

Riigimaksude vähendamise osas olen skeptiline, minu arvates on vähetõenäoline, et riik elektriaktsiisi ja käibemaksu vähendaks. Majandus- ja kommunikatsiooniministri poolt algatatud taastuvenergiatasude vähendamine kukub suure tõenäosusega vähemalt pakutud kujul ilmselt läbi, sest keskkonnaministeerium ja rahandusministeerium on teatanud oma mittenõustumisest kõnesoleva eelnõuga. Vajab rõhutamist, et isegi juhul, kui taastuvenergiatasude vähendamise kavandatud kujul õnnestuks, ei oleks selle mõju elektriarvele suurem kui 1%.

Senisest suuremat tähelepanu on vaja pöörata elektri ülekandetasude õiglase suuruse määramisele. Elektri ülekandetasu suurus sõltub põhjendatud kuludest ning kokkulepitud investeeringute tootlusest põhimõttel: mida suuremad kulud ja rohkem investeeringuid, seda suurem ülekandetasu. Eesti põhivõrguettevõtte OÜ Elering kulud on Euroopa põhivõrguettevõtjaid koondava ENTSO-E andmetel võrgus edastatud energiaühiku kohta on ligi 3 korda kõrgemad kui näiteks naabritel soomlastel. Meie põhivõrgu infrastruktuuri kulu võrgus edastatud energiaühiku kohta on aga Euroopa suurimaid, olles koos Slovakkia vastavate näitajatega odavam vaid Põhja-Iiri infrastruktuuri kulust . Nimetatud numbrid näitavad ilmekalt vajadust senisest enam keskenduda monopoolsete ülekandetasude põhjendatuse kontrollimisele ning vähendamise võimaluste otsimisele.

Energiasääst

Vaatamata oma olulisusele on nii energia ühisostude korraldamisega ja elektri ülekande ning riiklike maksudega seonduv siiski väiksema mõjuga energiaarvete suurusele kui energiasäästust tulenev potentsiaal. Kui jätta kõrvale transpordisektoris kasutatavad kütused, siis moodustas 2010.aastal energia lõpptarbimine äri- ja avaliku teeninduse sektoris ning kodumajapidamistes kokku ligi 75% Eesti energia lõpptarbimisest. Eeldades, et peamine energiatarbimine nimetatud valdkondades toimub hoonetes ning teades Eesti hoonete suurt energiasäästupotentsiaali on peamine viis energiakulude vähendamiseks energiasäästuprintsiipide massiivne rakendamine ehituses.

Ilma toetusmeetmeteta on energiasäästuprojekti tasuvusaeg tihti talumatult pikk, mis muudab projektide realiseerimise tihti keeruliseks. KredExi senine tegevus korterelamute rekonstrueerimisel on väheste meetmete kuiste olnud siiski suhteliselt edukas: seisuga 31.jaanuar 2012a. oli KredEx-i toel rekonstrueeritud ligi 950 tuhat ruutmeetrit elamispinda, mille tulemusena oodatakse kulutuste vähenemist rekonstrueeritud elamutes keskmiselt 36% võrra . Eesti elamufondi suurus on 40,3 miljonit m2 , seega oleme seni suutnud säästlikumaks ehitada pisut üle 2% elamispinnast. See näitab, et vajadus senisest oluliselt massiivsemate meetmete väljatöötamise jaoks on suur.

Küsimus on, kas riik peaks koduomanike energiasäästule suunatud initsiatiive senisest enam toetama? Vastus on: kindlasti jah, sest energiasäästu toetamine on kasulikum kui uute energiatootmisvõimsuste rajamine. Minu arvestuste kohaselt oleks maksumaksjal oluliselt soodsam Narva uue põlevkiviploki rajamise asemel teha massiivne energiasäästuprojekt, rekonstrueerides näiteks 100 tuhat eluruumi kogupinnaga pisut üle 6 miljoni m2 ning toetades projekti 50% ulatuses koguinvesteeringust. On tähelepanuväärne, et sellisest projektist tulenev energiasääst oleks sama suur kui rajatavast põlevkiviplokist aastas väljastatav elektrienergia, rääkimata elektrijaamas raisatud soojusenergiast ning muudest kuludest ning saamata jäävatest tuludest. Kuna mistahes elektritootmisseadme rajamine Eestisse vajab rahalist toetamist, siis tuleks välistada uute energiavõimsuste rajamine Eesti maksumaksja raha eest vähemalt seni, kuni pole objektiivsete arvutustega selgitatud, kas vastava summa investeerimine energiasäästu poleks mitte kasulikum.

Euroopa Liidu energiasäästu direktiivi kohaselt peavad kõik uued hooned alates 2021. aastast olema liginullenergiamajad (nZEB), avalikud hooned peaksid samale nõudele vastama alates 2019.aastast. nZEB on definitsiooni kohaselt hoone, mille aasta keskmine primaarenergia kasutus on pisut üle 0 kWh/m2/ a, mis saavutatakse parima ehituspraktika lahenduste ja taastuvenergia rakenduste (sh. päikesekollektorid ja- paneelid, maa- ja õhksoojuspumbad, tuulikud, biomass) kasutuselevõtuga. Esmapilgul tundub see jutt nagu teiselt planeedilt, kuid reaalselt teostatud projektide näitel saab järeldada, et madal- ja liginullenergiamajade ehitamine meie kliimas on mitte ainult tehniliselt võimalik, vaid arvestades printsiipi: 1 energiasäästu investeeritud rahaühik hoiab ära 2 energiatootmisse investeeritud rahaühikut, lõppkokkuvõttes maksumaksjale ka majanduslikult kasulik. Teostatud projektide kogemus lubab väita , et nZEB-i lisainvesteering büroode puhul ei ületa lisainvesteering reeglina 10% tavaehituse hinnast.

Eesti-Šveitsi koostööprogrammi raames KredEx-i poolt telliti ning Eesti Kütte- ja Ventilatsiooniinseneride Ühenduse (EKVÜ) liikmete poolt koostati madal- ja liginullenergiahoonete juhendid eramutele, korterelamutele ning avalikele hoonetele. Nimetatud materjalid saavad lähiajal valmis avaldamiseks KredEx-i kodulehel. Kõigile, kel energiakulude vähendamine huvi pakub, soovitan tutvuda nii KredEx-i kui EKVÜ kodulehtedel oleva asjakohase infoga.

Energiakulude vähendamise võti ei seisne administratiivsetes otsustes, see on energiasäästus. Suhtumine energiatootmisesse ja –tarbimisse elab loodetavasti juba lähiaastatel üle suure muutuse: leplikust tarbijast teadlikuks energiatootjaks ning säästlikuks tarbijaks. Küsimus on: kuidas energiasäästuprojekte ning lokaalsete taastuvenergialahenduste rakendamist mõistlikult ning elanike majanduslikke võimalusi arvestavalt teostada?

(Avaldatud 06.03.2012 Koduomanike blogis)

Vastupidiselt tavaarusaamale võib  taastuvelektri osalemine elektriturul olla tarbija jaoks hindalangetava mõjuga. Olgu täpsustuseks öeldud, et jutt on vaid elektribörsil kaubeldavast elektri hinnast, mille alusel me tarbijatena alates järgmisest aastast oma elektriarved maksame. Tasu monopoolse elektri kojukande ja riiklike maksude osas jääb ka edaspidi  poliitmanipulatsiooni objektiks ning seda alljärgnevas ei käsitleta.

Kuidas kujuneb hind elektribörsil?

Elektribörsil kujuneb hind sarnaselt teiste vabaturu kaupadega pakkumise ja nõudluse ristumispunktis. Kui mõne teise toote puhul jätab tarbija selle kalli hinna tõttu ostmata ning valib odavama variandi, siis elektri tarbimist ei ole millegagi asendada. Pakkumiskõver on astmeline (vt. joonis), sest turul on loetud hulk erineva tehnoloogia ja kütustega tootjaid, kelle muutuvkulud on oluliselt erinevad. Nii näiteks on tuulest, hüdroenergiast ja tuumajaamades toodetud elektri muutuvkulu kordades madalam kui kondensatsioon- ja gaasijaamadel, samas kapitalikulude osas on suhe vastupidine. Tarbija seisukohast on oluline teada, et hind elektriturul kujuneb muutuvkulude põhjal. Mida enam on turul madala muutuvkuluga tootjaid, seda madalam on elektri hind.

Elektri tarbimise iseloom kirjutab ette millist elektrijaama millal kasutatakse.

Elektri hind muutub ööpäeva lõikes oluliselt, olles öösel oluliselt madalam päevasest elektrihinnast. Tarbimistaseme erinevusest tuleneb aga ka vajadus kasutada erinevaid elektritootmise tehnoloogiaid. Neid elektrijaamu, mis peavad katma elektrivajaduse pidevalt, nimetatakse baaselektrijaamadeks, suure elektrinõudlusega perioodil töötavaid elektrijaamasid tipuelektrijaamadeks. See, kui palju üks või teine jaam aastas töötab, erineb kordades, olles suurem baaselektrijaamadel ning väiksem tipuelektrijaamadel. Seepärast on baaselektrijaamades toodetav elekter võrreldes tipuelektrijaamadega tavapäraselt madalama muutuvkulu ja suurema kapitalikuluga, samas tipujaamadel on muutuv- ja kapitalikulude suhe vastupidine. Eelnevat silmas pidades pole lihtne vastata tavapärasele küsimusele: millest sina eelistaksid elektrit toota? Alati tuleb sellisele küsimusele vastates selgitada, millist elektritarbimist on vaja katta.

Kui soovime odavamat elektrit, tuleb põlevkivile eelistada taastuvelektrit

Taastuvenergia oponentidel on siin kaks vastuargumenti: esiteks, taastuvenergia vajab suuri toetusi ja teiseks, taastuvenergiat on vaja tasakaalustada. Kuid tuleb mõista, et mitte ühelgi tehnoloogial põhinevat elektritootmist meie elektriturul pole võimalik rajada ilma toetuseta. Nii näiteks tuleb maksumaksjal täielikult kinni maksta uute põlevkiviplokkide investeering sõltumata sellest, kas need plokid kunagi elektrit tootma hakkavad või mitte. Erinevalt taastuvelektrist puudub põlevkivielektril aga igasugune võime elektrihinda langetada, sest selle eeldatavad muutuvkulud  ületavad eeldatavat pikaajalist turuhinda. Tõestamaks, et taastuvelekter tarbija elektriarvet vähendab, tuleb võrrelda taastuvenergiale makstavate toetuste kogusummat taastuvelektri turuhinna alanemise kogusummaga samal perioodil.

Eestis selliseid võrdlevaid teadusuuringuid pole tehtud, maailmas on neid aga hulgi. Olgu siinkohal näitena toodud Saksamaal koostatud teadusuuring[1], mis üsna ühemõtteliselt ütleb, et taastuvenergia  elektrihinda alandava mõju kogusumma ületab tarbijate poolt taastuvenergiale makstava toetuse kogusumma. Üldiselt on uuringutes jõutud järeldusele, et taastuvelektri hindalangetav mõju on seda suurem, mida rohkem taastuvenergiat turul on.

Energia salvestamine aitaks tulevikus üle minna suures osas taastuvenergiale

Kallite fossiilkütuste põletamisel põhinevate elektritootmistehnoloogiate täielikul asendamisel taastuvelektriga on vaid üks oluline väljakutse: taastuvenergia salvestamine.  OÜ Energiasalv poolt koostatud uuringus „Elektrisüsteemi areng 2023“[2] jõuti järeldusele, et tuuleenergia koos selle salvestamisega pump-hüdroakumulatsioonijaama abil on odavaim viis Eestis paindlikult elektrit toota, ning seda suuremahuliselt. Seega pole Eestil erinevalt näiteks Saksamaast suuri probleeme taastuvenergia salvestamisega.

Eeldades fossiilsete kütuste kallinemist tulevikus, meie turu väiksust ning Eesti suurt taastuvenergia potentsiaali koos reaalselt eksisteerivate salvestusvõimalustega pole meil objektiivseid põhjusi, miks ehitada uusi kalleid põlevkivielektrijaamu. Seda enam, et täna müüakse põlevkivi elektrijaamadele ligikaudu 25 EUR/t alla teoreetilise turuhinna. Hoopis mõistlikum põlevkivikasutus on põlevkivikeemia arendamine ning põlevkiviõli tootmine, sest iga elektritootmises kasutatud põlevkivitonniga loobume tänastes hindades näiteks ligikaudu 26 EUR/t suurusest lisatulust, mida saaksime sama põlevkivi õliks töödeldes. Öeldust tulenevalt on põlevkivielekter kõigist võimalikest elektritootmisviisidest ühiskonnale kõige kulukam.

Üleminek odavale ja puhtale taastuvelektrile peaks olema Eesti energiapoliitika pikaajaline eesmärk. Siinses seisukohavõtus on käsitlemata tuumaenergia, mis on samuti väikse muutuvkuluga, kuid mille rajamine Eestisse on keeruline avaliku arvamuse ja seadusandja tegevusetuse tõttu.

Joonisel on näidatud kaks tinglikku pakkumiskõverat: musta joonega elektrituru hind ajal, kui elektrit toodetakse taastuvenergiast vähesel määral ning punasega turuhind suurema taastuvenergia tootmise puhul. Isegi taastuvenergia sisalduse suhteliselt väikese suurenemise korral elektriturul (joonisel näidatud sinise noolega) väheneb elektri turuhind oluliselt. Selle põhjuseks on muutuvkulude oluline erinevus tootmistehnoloogiate lõikes.

Narva uude põlevkivikatla rajamisse investeeritava 650 miljoni euro eest ei saa elektritarbija mitte kilovatt-tundigi elektrienergiat, kuna uue ploki investeeringukulud ei mahu elektri turuhinda. Narva raha uputamise asemel  saaksime energiat säästvaks rekonstrueerida aga peaaegu veerandi kogu Eesti elamufondist eeldusel, et 50% kodusse tehtavast kulust kannab koduomanik.

Järelikult tuleb meil kodanikena otsustajatelt iga energiatootmisse antava investeeringutoetuse puhul nõuda arvutusi selle kohta, kas tootmisse investeerimise asemel poleks mitte mõistlikum investeerida vastav summa energiasäästu. Lisaks energiasäästule on teiseks oluliseks kodukulude vähendamise eelduseks koduomanike ühistegevuse käivitamine energiamajanduses, seda nii energiatoodete sisseostul, energiasäästuprojektide ja hajaenergeetikaprojektide realiseerimisel. Eesti Omanike Keskliidu initsiatiiv koondada kodutarbijaid ühiseks elektriostuks on esimene samm sellise ühistegevuse käivitamisel. Loe edasi: Ettekanne II Koduomanike Kongressil

Energiewende on seega palju rohkem kui selle enim räägitud osa – tuumajaamade sulgemine 2022. aastaks. Otsus tuumajaamadest loobuda tehti Saksamaal tegelikult juba 2000. aastal, kuid tookord jäi tegemata olulisim selle eesmärgi täitmisel: täitmise kava koos rahastamisplaaniga. Selle vea parandasid sakslased 2010.–2011. aastal.

Kuidas puudutab Energiewende Eestit? Eesti valitsuse plaanides on uute põlevkivi või põlevkivi ja biomassi koospõletamisel põhinevate uute keevkihtplokkide rajamine, mille tarvis on 2012. aasta riigieelarves juba ette nähtud 150 miljoni euro suurune investeering Eesti Energia aktsiakapitali. See tähendab, et vaatamata korduvalt esitatud ettepanekutele korraldada asju mõistlikumalt on valitud maksumaksjale konkurentsitult halvim variant.

Eesti energeetika praegune olukord on Saksamaaga võrreldes paljuski sarnane. Aga pöörde lähtepositsioon oleks Eestil meie suurema paindlikkuse ja geograafilise asukoha tõttu isegi parem. Sellegipoolest jätkame praegu oma energeetika tuleviku kujundamist vaid minevikku vaadates. Siinkohal on sobilik meenutada autotööstur Henry Fordi ütlust: „Kui ma oleksin inimeste käest küsinud, mida nad tahavad, oleksid nad vastanud, et kiiremaid hobuseid.” Lähituleviku energiamajandus ja koos sellega kogu majandus eeldab tarbijakäitumise muutmist, tihti teistmoodi mõtlemistki. Kiiremate hobuste kasutuselevõtuga me edu ei saavuta. Kui Saksamaa soovib loobuda tuumaenergiast, siis meie peame koostama kava ühiskonna arengut pidurdavast ja raiskavast põlevkivielektrist loobumiseks.

Taastuvenergiale üleminek eeldab eri elektriturgude suuremat integreerimist, püüdes samal ajal vältida fossiilsete kütuste põletamisel põhinevate tehnoloogiate rakendamist ja eriti nende rahalist toetamist. Energiapöörde teine oluline eeldus on elektritootmise kontsentreerimise vältimine, sest kontsentreerimine põhjustab paratamatult ebaefektiivsust ja hinnatõusu. Nende põhitõdede valguses on tragikoomiline, et Eesti energiavaldkonna eest vastutama seatud poliitikud ja ametnikud lõhuvad otsuseid teha täpselt vastupidises suunas. Nagu öeldud, 150 miljoni euro suurune toetus uute põlevkivikatelde rajamiseks on juba riigieelarves, küllap kuuleme peagi uutest „põhjapanevatest” selgitustest, miks kogu uute põlevkivikatelde investeering tuleb maksumaksjal kinni maksta. Monopolile. Ilma igasuguse konkursita… Meeldetuletuseks: ainuüksi ühe uue ploki investeeringusumma on kokku 650 miljonit eurot.

Niisiis, kõige suurem oht meie heade eelduste rakendamisele oleme me ise oma teadmatuse või rumalusega. Keeruline aeg maailmamajanduses loob suurepärase eelduse murrangulisteks muudatusteks ja toob areenile uued tegijad. Meie saame nende tegijate ringi siis, kui oskame minevikukogemusi ja tulevikuvõimalusi kaaludes viia ellu energiapöörde. Ses osas on teadustegevuse roll kasvavalt oluline. Erasektori panust on võimalik ja vajalik oluliselt suurendada, energiasektoris on ettevõtted valmis selles protsessis ka aktiivselt kaasa lööma, kuid Eesti sihitu energiapoliitika ei luba ettevõtjatel tuleviku suhtes selgeid positsioone võtta.

Peamiseks takistuseks teel taastuvenergia poole on Saksamaal nagu kogu maailmas energia salvestusvõimsuste rajamine. Saksamaa teine suur väljakutse taastuvatele energiaallikatele üleminekul on uute ülekandevõrkude rajamise vajadus, kuna elektrienergia suurimad tarbijad asuvad Lõuna-Saksamaal, peamised taastuvenergia ressursid aga Põhja-Saksamaal.

Eestis on Saksamaaga võrreldes parem tuuleenergia, biomassi ja salvestusvõimaluste ressurss ning väiksem vajadus investeerida ülekandevõrkudesse. Eesti majanduse loodusvarade kasutamise efektiivsus oli 2007. aastal Eurostati andmetel ligi seitse korda väiksem kui EL-15 keskmine. Seega saavutame Saksamaaga võrreldes vähema rahaga kindlasti suurema efekti.

Saksa ühiskonnas ei valitse Energiewende suhtes üksmeel, sel teel on nii võitjad kui ka kaotajad. Üks on neile aga selge – Saksamaa püsimine maailma tööstusveduri rollis pole võimalik ilma dramaatilise muutuseta energiamajanduses. Globaalse energiavajaduse kasvuga kaasnev energiahindade tõus, suur sõltuvus imporditavast energiast ja kliimamuutustega võitlemisega kaasnev kulude kasv on lühike loetelu peamistest põhjustest, miks Saksamaa vanaviisi jätkates konkurentsivõimeline pole. Arendades pioneerina tuleviku energiamajandust, loob Saksa majandus endale olulise eelise ressursikasutuse efektiivsusele panustavas maailmas.

Tähelepanuväärne on Saksa ühiskondlike institutsioonide väga suur roll Energiewende projektis. Valitsuse roll on tihti vaid eri osapoolte avalikul diskussioonil põhinevate arvamuste kokkuvõtmine, mitte niivõrd diskussiooni juhtimine.

Ka Eestis võiks pööre energiamajanduses olla järgmine „suur asi”, mis ühiskonda konsolideerib. E-lahenduste laialdase kasutusele võtmisega on Eesti juba tõestanud väikeriigi eeliseid nüüdisaegsete süsteemide rakendamisel, nüüd on aeg ette võtta pööre energeetikas.

(Avaldatud Eesti Päevalehes 09.01.2012)

Nii nagu vanarooma jumala Januse üks näopool vaatas minevikku ja teine tulevikku, nii käitume meiegi, ainult selle vahega, et surelike puhul kipuvad ees seisvad dilemmad jäämagi dilemmadeks, arenemata uueks kvaliteediks. Mõned näited.

Ettevõtja käitumisnormiks on investeerimine, et püsida konkurentsis. Teisalt kuuleme iga päev, et mis tahes ressursisäästule suunatud initsiatiiv (mis arusaadavalt toob kaasa investeeringuid ning ressursikasutuse kallinemise) põrkab vastuseisule: me ei saa ju oma konkurentsivõimet kulude (lühiaegse) suurenemisega ohtu seada!

Keskkonnaaktivistid, kes üle maailma on tuumajaamade ja kliimamuutuste vastase võitluse esirinnas, on sama sõjakad ka siis, kui jutt käib näiteks tuuleturbiinide mõjust linnustikule.

Poliitikud, kel kahepalgelisus on sageli olemise pärisosa, räägivad suure pidulikkusega võitlusest kliimamuutustega ning taastuvenergia võidukäigust maailmas. Sama „peokõne” järgmises osas aga keskendutakse põhjenduste leidmisele, miks taastuvenergia rakendamine just konkreetse poliitiku valitsusajal on riigile kahjulik.

Pühaks tunnistatud konkurentsi kui edueelduse ülistamine on üks sellise vastuolu tekkepõhjusi. Samal ajal teame, et elusagi evolutsiooni võtmeteguriks on pigem koostöö kui konkurents. Ühisosa leidmine ja arukas ühistegevus on loomult ehk sama evolutsiooniline samm, kui rakku sisenenud bakter muundus hingamisfunktsiooni kandvaks mitokondriks. Vaid konkurentsil põhinev majandamine on ses mõttes ummikus, et lõpmatult oodatud kasvuks puuduvad lihtsalt loodusvarad. Majandusaluste kvaliteedimuutus on kindlasti võimalik.

Olgu sellise kvaliteedimuutuse võimalikkuse tõendamiseks Saksamaa ja tema tuumajaamadest loobumise kava. Tegelikult polegi paljukõneldud Saksamaa kava niivõrd tuumajaamadest loobumise kava, sest otsus tuumajaamadest loobuda tehti juba 2000. aastal. Tollal ei nähtud aga vaeva otsuse täitmisega kaasnevate muudatuste kirjeldamisega ning tegu oli vaid ilusa poliitilise retoorikaga, mille täitmisega ei soovinud keegi võtta poliitilist riski. Tuttav, kas pole? Niisiis, tuumajaamadest loobumine on sisuliselt majanduse pikaajalise ümberkorraldamise kava. Saksamaa energiamajanduse transformeerumise näide on asjakohane seetõttu, et Eesti on Saksamaaga võrreldes suhteliselt samas situatsioonis: neil on pinnuks silmas tuumajaamad, meil tehnika ja ka ühiskonna arengut takistav ning raiskav põlevkivienergeetika. Olles viibinud Saksamaa kutsel tutvumas põhjalikult nende Energiewende (energiapööre) sisu ja mõjuga ühiskonnale, jõudsin äratundmisele, et Eesti lähtepositsioon energiapöördes ning sellega kaasneva majandusmudeli muutmisel on Saksamaast isegi parem, vaatamata kõigele. Sestap tasub meil väga tähelepanelikult nende probleemistikule lähenemisest mõõtu võtta.

Niisiis, Saksamaa tuumajaamadest loobumise kava on kõike muud kui lihtsalt tuumajaamade järkjärguline sulgemine 2022. aasta lõpuks. Arvudes väljendatuna tähendab Energiewende aastaks 2050 80% võrra kasvuhoonegaaside vähendamist võrreldes 1990. aastaga, taastuvenergia osakaalu suurendamist 80%-ni kogu elektritootmisest ning primaarenergia tarbimise vähendamist 50% võrra võrreldes 2008. aasta tasemega. On oluline mõista, et nende eesmärkide saavutamine pole tehniline probleem, vaid puhtalt poliitiline.

Kuivade arvude taga on sügav sisu: ilma majandamismudelit muutmata pole võimalik eesmärke saavutada. Majandamisviisi muutmine seisneb eelkõige energiasäästus kõigis majandusvaldkondades ja kodumajapidamistes ning taastuvenergia ajastu tulekule kiires kaasaaitamises. Energiasääst pole aga mitte lihtsalt kulude vähendamine, see on majanduse konkurentsis püsimise eeldus. See tähendab uusi ärivaldkondi ning uute töökohtade teket, lühidalt, uut moodi elamisviisi ning käitumisparadigmade muutmist. Kahtlemata on üleminek kallis (autoriteetsete hinnangute kohaselt on kulude ja tulude diskonteeritud vahe kuni 0,6% SKTst aastas), samal ajal oleks vana moodi jätkamine veelgi kallim konkurentsivõime kaotusest tulenevalt.

Oleks vale arvata, et Saksa ühiskonnas valitseb Energiewende läbiviimise suhtes üksmeel. Sel teel on nii võitjaid kui ka kaotajaid. Kuid nii on see alati, sõltumata eesmärkidest või tegevusplaanist. Üks on aga selge: Saksamaa kui maailma olulise tööstusveduri edu jätkumine pole võimalik ilma suurte muudatuseta majanduskorralduses, nimetatagu seda majanduskorraldust kas või rohemajanduseks.

Kuidas saab energiapööre tegelikkuseks? Kontseptsioon seisab neljal sambal: eesmärgid, eesmärkide saavutamise rakendusplaan, finantseerimise kava ja pidev seire. Sellises rakendamises pole iseenesest ju midagi uut, kuid siiski on seekord teistmoodi. Erinevalt näiteks Eesti arvukatest riiklikest arengukavadest, millest paljud on koostatud teadmisega, et neid kunagi ei rakendata (näiteks elektrimajanduse pikaajaline arengukava), on Energiewende rakendamine pideva seirega, ühiskonna eri sektorite osavõtul teostatav ning kõiki protsessi „sambaid” käsitlev projekt. Olgu siinkohal eriti rõhutatud ühiskonna igakülgne kaasamine projekti elluviimisse, ilma milleta oleks sellise ulatusega strateegia raskesti teostatav. Artikli sissejuhatuses mainitud poliitikute dilemma on neile valimistel antava mandaadi lühiajalisusest tulenevalt liigkeeruline pikaajalise protsessi väljatöötamiseks, seetõttu on ühiskondlike institutsioonide roll projektis tähelepanuväärne. Tihti on valitsuse roll avalikul diskussioonil põhinevate arvamuste kokkuvõtmine, mitte niivõrd diskussiooni juhtimine. Eesti olukord on Saksamaaga võrreldes paljuski sarnane ning lähtepositsioon Eesti kasuks, vaatamata heaolu olulisele erinevusele Saksamaa kasuks. Meie eelis seisneb peamiselt kahes asjaolus: paindlikkuses ning geograafilises asukohas.

Tsiteerides Henry Fordi: „Kui ma oleksin inimeste käest küsinud, mida nad tahavad, oleksid nad vastanud, et kiiremaid hobuseid.” Rohemajanduse lahendused eeldavad tarbijakäitumise muutmist, tihti teistmoodi mõtlemistki. Mida suurem on süsteem, seda rohkem võtab katsetamine aega ning seda suurem on ebaõnnestumise risk. Eesti oma e-lahenduste kogemusega on juba tõestanud väikeriigi eeliseid uute süsteemide rakendamisel, pööre energiamajanduses võiks olla järgmiseks suureks asjaks, mis meie ühiskonda konsolideerib.

Saksamaa suurimad takistused üleminekul taastuvenergia ajastule on tuleviku energiatootmise asukoha (Põhja-Saksamaa) ja peamise tarbimispiirkonna (Lõuna-Saksamaa) vaheline suur kaugus, mis tähendab kuni 4500 km ulatuses uute kõrgepingekaablite ehitamist, ning energia kogutarbimist arvestades taastuvenergia suhteliselt väike potentsiaal. Vaatamata nimetatud puudustele ei näe Saksamaa taastuvenergiale alternatiivi.

Taastuvenergeetikale üleminek eeldab elektriturgude senisest suuremat integreerimist ja püüet maksimaalselt vältida fossiilsete kütuste põletamisel põhinevate tehnoloogiate rakendamist, eriti nende rahalist toetamist. Teine oluline energiapöörde teostamise eeldus on elektritootmise kontsentreerimise vältimine, mis paratamatult viiks ebaefektiivsusele ning hinnatõusule. Nende põhitõdede valguses on tragikoomiline, et Eesti energiavaldkonna eest vastutama seatud poliitikud ja ametnikud lõhuvad otsuseid teha täpselt vastupidises suunas. 150 miljoni euro suurune toetus uute põlevkivikatelde rajamiseks on järgmise aasta riigieelarve koosseisus juba riigikogus, küllap kuuleme peagi uusi selgitusi, miks kogu uute põlevkivikatelde investeering tuleb maksumaksja raha eest kinni maksta. Meeldetuletuseks, ainuüksi ühe uue ploki investeeringusumma on kokku 650 miljonit eurot. Monopolile. Ilma igasuguse konkursita…

Niisiis, kõige suuremaks ohuks meie heade eelduste rakendamisele oleme meie ise oma teadmatuse või rumalusega. Keeruline aeg maailmamajanduses loob suurepärase eelduse murrangulisteks muudatusteks ning toob areenile uued tegijad. Me pääseme nende tegijate ringi siis, kui oskame mineviku kogemusi ja tuleviku võimalusi kaaludes oma energiapöörde teostada. Läbikukkumine on veelgi lihtsam juhul, kui jätkame tuleviku kujundamist vaid minevikku vaadates.

(Avaldatud Sirbis 15.12.2011)

Keskendume selles ülevaates vaid elektrile, mille hinnatõus valmistab meile lähiperspektiivis enim meelehärmi. Pea igas majandus- ja kommunikatsiooniministri sõnavõtus kuuleme manitsusi, mis kutsuvad üles olema innovatiivsed, kuluefektiivsed ja ettevõtlikud. Vaevalt keegi on kuulnud aga viimaste aastate jooksul otsustest, millega meie valitud rahvaesindajad või nende ametisse seatud ametnikud elektri, kütte või muu kütuse hinda tarbijatele langetaksid või siis hinnatõusu arusaadavalt selgitaksid.

Elektrihinna tõusul on nii objektiivsed kui ka subjektiivsed põhjused

Objektiivsete põhjuste hulka tuleb lugeda elektritootmisvõimsuste kasvav defitsiit kogu maailmas, kütuse maailmaturuhindade pidev kasv ning selle jätkumine ka tulevikus. Neid objektiivseid põhjuseid me väärata ei suuda ning seetõttu tuleb keskenduda sellele, mida suudame. Subjektiivseid põhjuseid on mitmeid ja neist kõige olulisemad on otsustajate vähene kompetents ning otsuste langetamine väga piiratud ringis tarbijaid kaasamata ja tegelikku konkurentsi loomata. Teadmiste vähesusest tuleneb aga hädavajalike otsuste edasilükkamine ja ka selgete hinnapõhiste prioriteetide puudumine.

Teadmiste defitsiit aiva süveneb

Elektroenergeetika on Eestis kümnete aastate jooksul baseerunud eelkõige põlevkivienergeetikal ning ülekandevõrkki on ehitatud selle huvidest lähtuvalt. Sellega oleme ennast eemaldanud konkureerivate tehnoloogiate süvauurimisest ja rakendamisest.  Teadustulemuste rakendatavus on väikeriigi jaoks peamine teadust suunav asjaolu, seega just siit tuleb otsida sektori teadmispotentsiaali nappuse põhjuseid. Isegi põlevkivienergeetika spetsialistid pole meil enam maailmatasemel, sest nii uute õlitehaste kui ka põlevkiviplokkide ehitamine toimub välismaiste konsultatsioonifirmade juhtimisel, kohalikel teadlastel ja inseneridel on vaid kavandatu realiseerimise ülesanne. Selleks et valdkondlik teadus suudaks enamat, tuleb eelkõige luua eeldused reaalse konkurentsi tekkeks energeetikas, seda nii ressurssidele juurdepääsus kui ka muundamisvõimsustele võrdsete tingimuste loomises. Energeetikavaldkonnas aina järjekindlamalt viljeldava riigikapitalismi tingimustes pole aga meil lootustki puuduva 5000–7000 kõrgharidusega spetsialisti kaasamiseks sellesse äärmiselt vajalikku valdkonda. Vajaliku oskusteabeta ei saa aga majanduse alustalaks olev energeetikasektor kuidagi konkurentsivõimelisi lahendusi pakkuda.

Investeeringud elektrijaamadesse on tohutult suured ning nende mõju tarbija rahakotile kurnav. Nii tuleb näiteks hiljuti valitsuses läbisurutud põlevkiviplokkide ehitusotsuse täitmiseks maksta lisaks turuhinnale ainuüksi investeeringutoetust 10–11 eurot iga Eesti elaniku tarbitud MWh kohta. Suure mõju tõttu oleks turbulentses majanduskeskkonnas investeeringute edasilükkamine mõistetav, kui sellega kaasneks paremate tehnoloogiate kasutuselevõtt või eeldatav investeeringumaksumuse vähenemine. Eesti  elektroenergeetika puhul ei toimi kumbki põhjus: uute põlevkiviplokkide ühikmaksumus (1760 MEUR/MWel (neto)) on võrreldav ehitatavate tuumajaamade ühikmaksumusega, muutuvkulud elektritootmiseks on põlevkivijaamas aga kõigist alternatiividest märksa suuremad. Uute põlevkiviplokkide vaid poliitiliselt motiveeritud rajamisotsus on ehe näide kompetentsi ignoreerimisest, sest vaatamata spetsialistide pakutud alternatiividele valiti ühiskonnale koormavaim viis energiajulgeoleku osaliseks tagamiseks.

Konkurentsita pole edasiminekut

Otsused langetatakse meil poliitikute tagatubades, kus teadmistel põhinev kriitika pole sallitav. Tarbijale soodsaim elektrihind saab tuleneda aga vaid vabas konkurentsis tekkivast hinnasurvest. Olukorras, kus meil on kujunemas elektri defitsiit, saab elekter minna vaid kallimaks. Elektrihinna määrab 2013. aastast vabaturg. Meil on põhjust karta, et Baltimaade elektri turuhind saab vähemasti periooditi olema kõrgem kui Skandinaavia maades, kuna tootmisvõimsuste defitsiit on Lätis ja Leedus väga suur ja peagi on sama ka Eestis.

Eleringi 2010. aasta varustuskindluse aruande alusel võib meil aastail 2020– 2025 elektrienergia defitsiit ulatuda sõltuvalt tarbimise kasvust 1000–1400 MW-ni. Juba praegu on meil elektri hind kodutarbijale kõrgem kui meist märksa rikkamas Soomes. Kui Saksamaa peaks tõepoolest sulgema oma tuumajaamad, kasvab elektri hind Põhjamaades ja seetõttu ka meil kiiresti, sest Saksamaa elektritarve on suur ja kui nõudmine ületab pakkumise, tõuseb hind jõudsalt lakke. Seega on tõenäoline, et Euroopa Liit tervikuna suunab energiatarbe rahuldamiseks pilgu kolmandatele riikidele, eelkõige Venemaale. Meile tähendab see aga kindlasti Venemaalt imporditava elektri hinna tõusu, sest konkureeriksime ju keskeurooplastega.

Elektri kojukanne

Elektrienergia võrgutasu moodustab elektrihinnast olulise osa ja praegu on siin tegu raskesti kontrollitava monopoliga. Viimane asjaolu peaks muutma meid eriti ettevaatlikuks, sest monopoli puhul on hinna kooskõlastamise peamiseks kriteeriumiks investeeringute ja kulude põhjendatud kasumlikkus. Mida enam on kulusid, seda kõrgem on hind.

Alahindamata võrguühenduste tähtsust peame siiski vajalikuks rõhutada, et järelevalve ülekandevõrkude investeeringute ning kulude üle tuleb viia lisaks Konkurentsiametile enam ka tarbijate kontrolli alla. Loomuliku monopoli puhul ei tohi tehniliste ja majanduslike andmete mitteavalikustamist põhjendada ärisaladusega.

Vaja on organiseeruda ja senisest rohkem nõuda

Lätis on 570 000 raskustes vaevlevat pensionäri, kes juba praegu ei suuda oma kommunaalkulusid tasuda. Tarbija kaitseks on lätlased moodustanud organisatsiooni Enerta (Energija Tautai), mis tõlkes tähendab “energiat rahvale”, kusjuures mõeldud on monopolide lõa otsas olevat väiketarbijat. Eestis võiks selle funktsiooni endale võtta Omanike Keskliit, kuid see eeldab rahva toetust ja ka vastavat soovi. Kuid selge on see, et tarbijate makstav elektrihind on seda madalam, mida enam me sunnime otsustajaid elektrihinda mõjutavate otsuste tagamaid meile selgitama ning majanduslikke põhjuseid ka avalikustama.

(Kaasautoriks on Anto Raukas, avaldatud ajalehes “Omanikud“, sügis 2011)

Vaatamata ebamugavusele on rasked olukorrad tihti peamine tõukejõud positiivseteks muudatusteks. Väljend „head kriisi ei tohi raisku lasta minna” saab tasapisi klišeeks. Võlgu elamise paradigma on muutumas millekski, mida Arengufondi majandusekspert Heido Vitsur nimetab uueks majanduskorraks. Milline see on ning milline on meie võime muutuvates oludes toime tulla – nendele küsimustele kelleltki vastuseid saada ei ole võimalik. Ainus mõistlik viis tulevikku vaatamiseks on peale ümbritseva jälgimise analüüsida oma tugevusi ja plaanida tegutsemine nende pinnal. Eesti Arengufondi selleaastane riigikogule esitatud raport seirab küll peamisi maailma mõjutavaid jõudusid ja esitab intrigeerivaid küsimusi, kuid ei püüa kuidagi neile vastust otsida, saati siis lahendusi pakkuda. Edasiliikumise eelduseks on aga visioonid lahendustest.

Piirdun siin vaid Arengufondi arenguseire valdkonna põgusa analüüsiga. Meeldetuletuseks, Arengufondi eesmärk on (seadusest tulenevalt) stimuleerida ja toetada majanduses muudatusi, mis aitavad majandust ajakohastada, tagada ekspordi kasv ning luua kõrgkvalifikatsiooni nõudvaid töökohti.

Võib-olla on see väärade eesmärkide püstitamise probleem, võib-olla mõttelaiskus või kompetentsi piiratus, aga Arengufondi raport ühiskonna muutuste kavandamisega ei tegele. Iga vähegi muudatuste juhtimisega tegelnu teab, et lisaks oma tugevuste ja nõrkuste hindamisele väliskeskkonna kontekstis tuleb kirjeldada ka võimalikud teed muudatusteks. Ilma edasi vaatava konstruktiivse tegevuseta pole muudatuste kavandamisel mingit sisu. Olen päri Arengufondi juhi Ott Pärna esitatud vastusega omaenda esitatud küsimusele: „Milles siis Eesti tulevikuedu väljakutse ennekõike seisneb?” Seoses raporti üleandmisega vastas ta riigikogule peetud kõnes nii: „Kui püüda see ühte lausesse kokku võtta, siis kõlaks see umbes järgmiselt: me ei suuda muuta oma makroökonoomilisi tugevusi mikrotasandi konkurentsivõimeks.” Õige, aga mis edasi? Edasiliikumiseks ei piisa ju koolilapselegi teada tõdemusest, et oleks vaja äride liikumist väärtusahelas keerukamaks või luua uusi ja suuremat lisandväärtust andvaid globaalseid kasvuettevõtteid. Teadmine piiravatest teguritest, nende mõju vähendamisest ning tegevus oma tugevuste esiletoomiseks on reaalsete muudatuse ajendiks. Ses mõttes on tsiteeritud lauses paras annus enesekriitikat, sest raportist kui avalikkusele nähtavast tulemist muudatuste ajendeid ei nähtu.

Keeruline aeg seab kõigile suuremaid nõudmisi, sestap tuleb Arengufondi nõukogul püstitada jututoa renomeega ja tühitargutamise tulemusega asutuse juhtkonnale pisutki mõõdetavad ülesanded. Iga-aastane raport ei tohi sisaldada vaid ülevaadet maailmamajandusest (pealegi veel ajaloolist). See aruanne peab olema kokkuvõte fondi aastasest Eesti võimalusi analüüsivast tegevusest koos lahenduste pakkumisega.

Ehk on sisu kavandamisega algustki tehtud? Igal juhul on Kliima- ja Energiaagentuuri rahaga loodav energia- ja rohemajanduse Arengufondi rakuke vähemalt formaalne samm senisest suuremaks sisutootmiseks.

Rohemajandus on tõepoolest konkurentsivõime pant

Iseasi, mida keegi selle rohemajanduse all mõistab. Minu arusaamas on see kasvupiiride arvestamisega kaasaskäiv elukorraldus, mis keskkonna kõige laiemas tähenduses isereguleeruvana hoiab. Seni, kuni me ise maailma luua ei suuda. Ehk siis igavesti. Keskkonnatehnoloogiate ja taastuvenergialahenduste rakendamine, loodusressursside kasutusefektiivsuse märgatav suurendamine ning keskkonnakasutuse järsk vähendamine ilma heaolu vähendamata on suur väljakutse, olles peamine eeldus õhtumaade majanduste konkurentsivõime püsimisele, näiteks võrreldes Kagu-Aasia majandustega. Väär on järjekindlalt kultiveeritav seisukoht, justkui oleks rohemajandus pelgalt kliimamuutuste ohjeldamismeede ning ühes sellega tülikas ja kulukas rikaste riikide erilõbu. Enamasti jääb rohemajandusest kõneldes tähelepanuta ka tõsiasi, et tegu on kompleksse fenomeniga, valdkondadeülese majandamisprintsiibiga. Printsiibiga, mille rakendamise eesmärk on uusi tooteidteenuseid turule tuues mitte ainult luua uusi töökohti, vaid eesmärgiks on olla konkurentsivõimeline. Pea kõik eluvaldkonnad on seotud loodusressursside kasutamisega, olles seega rohemajanduslike printsiipide subjektiks ning muutes sellega rohemajanduse kui majandamispõhimõtte üsna hoomamatuks suuruseks.

Seega tuleb meil oma tähelepanu fokuseerida suurimat mõju andvatele tegevustele.

Rohemajandus Eesti majanduse kasvumootoriks

Õigem on kasvupiiride olemust silmas pidades öelda: Eesti majanduse olemasolu mootoriks. Lihtsustatult on edukaks majanduspiirkonnaks kujunemise eelduseks muu hulgas sellise elukeskkonna loomine, kus investorid ise elada soovivad. Haritud inimesed, loodusressursside säästev kasutus, heal tasemel taristu, madal korruptsioonitase, lihtne maksusüsteem, sõnaga, kultuurne ühiskond on peamised soovitava elukeskkonna tunnused. Sellisena defineerimiseks vajab Eesti eelkõige ressursisäästlikule majandamisele suunatud toodete-teenuste edendamist.

Energia- ja ressursisääst primaarenergiaallikate töötlemisel, ülekandel ja lõppkasutusel on vaatamata seni rakendatud meetmetele Eesti majanduse kui terviku suurimaks väljakutseks. Traditsioonilises majanduses hakkab Eesti minetama oma tootmissisendite eeliseid (odav energia ja tööjõud), seega on just energiamajandusega seotud ressursikasutus peamine objekt Eesti majanduse konkurentsivõime suurendamisel. Pole vahet, kas 30–50 aasta pärast toodetakse elektrit uue põlvkonna tuumajaamadest või on kütuste peamiseks tooraineks süsivesikuterikkad bakterid, vanaviisi jätkata pole võimalik. Eesti praktika tõestab veenvalt, et traditsiooniline, fossiilsete kütuste utiliseerimisele suunatud energeetika püsib vaid tänu järjest enam makstavatele subsiidiumidele ning vajab seega võimalikult kiiret paradigmavahetust.

Traditsiooniline energiatööstus on elanikkonnale talutav vaid põhjusel, et suur osa energiamuundamisega seotud kulusid ei kajastu otseselt energiaarvetel, olles peidetud arvetesse, kust seda esmapilgul otsidagi ei mõista. Sellest tõsiasjast ei loe me Arengufondi tulevikuvisioonides aga sõnagi. Tõe rääkimata jätmine ei saa aga ühelgi juhul viljastada ja kannustada uut majandust.

Rohemajandus uute toodeteteenuste tõukejõuna

Maailmamajanduse kasvava volatiilsuse ja järjest kiireneva uute toodete turule toomise tempo tingimustes on peale küsimustele vastuste leidmise oluline õigete küsimuste esitamine ja õigete otsustajate kaasamine. Õigete otsustajate kaasamisel on võtmetähtsusega just mitmekülgse ettevalmistuse ja elukogemusega inimeste olemasolu. Nii näiteks ei ole linnaplaneerimises enam suurima tähtsusega arhitektuuri- või looduskeskkonna küsimused. Järjest enam tuleb planeerimistegevusse lisada energiaküsimused, äritegemise võimalused, transport. Valdkonnaülesus ongi ehk rohemajanduse peamisi tunnusjooni traditsioonilise majandusega võrreldes. Kahtlemata tingib see protsesside komplekssuse ja ajakulu ning seetõttu on oluline fokuseerida olulisimale. Eestil oma väiksuse tõttu on siin suur eelis: meil toimub kõik kiiresti. Kuid veel kord, ilma turuosalisi kaasamata, kabinetivaikuses internetiavarustest tarkusekillukesi kollektsioneerides pole lootustki tühitargutamisest millegi käegakatsutavama juurde jõuda.

Meie küsitav teadusvõimekus

Meie võime olla innovatsioonis konkurentsis seisneb eri koostöövormidel põhinevas teaduskoostöös osalemises ning püüdes olla teadustulemuste rakendamisel esirinnas. Kuid mitte ainult teaduskoostöö pole edu pant, ka avatud ja mitmekülgne debatt ühiskonnas on oluline. Poliitikute ja ametnike algatused on tõestanud oma elujõuetust, tegelikke muudatusi saab ellu kutsuda vaid aktiivne kodanikkond. Kodanikelt poliitikutele antava mandaadi kestus on kordi väiksem nende poolt tehtavate otsuste mõju kestusest. Mida varem seda mõistame ning nn pikkade otsuste osas kaasamist nõuame, seda enam võime eeldada ühiskonna vastavust meie ootustele.

Kuskilt tuleb alustada. Arendustegevuse eestvedamiseks loodud Arengufondi töö tulemuslikkust nõudlikkusega jälgides ja enda kaasamist nõudes saaksid paljud meist esimest korda kokku puutuda osalusdemokraatiaga. End arenguagendina käsitleval Arengufondil on aga peale vilede ja tulede korrasoleku tagamise vaja leida ka viis ühiskonnas tõelise arengu esilekutsumiseks.

(Avaldatud Sirbis, 20.10.2011)