Peep Siitami blogi

Elektrienergia tootmise suurim globaalne probleem on subsideerimise nõiaring. Elektritootmise suurim kulu on uute jaamade rajamisega kaasnev suur kapitalikulu, varasemalt ehitatud elektrijaamade ehitamine meie regioonis on tarbijate ja maksumaksjate poolt viisil või teisel aga kinnimakstud. Seega pole turutingimustel (loe: ilma investeerimistoetuseta) uute elektrijaamade rajamine kahjuks võimalik. Nõiaringist pääsemise lihtsaim ja õigeim viis oleks loomulikult subsideerimisest loobumine, kahjuks kaasneks sellega energiahindade märkimisväärne tõus elektriturul, mis arusaadavalt pole poliitiliselt atraktiivne tulemus. Niisiis, häid lahendusi uute elektritootmisvõimsuste rajamisel pole ning kahjuks pole neid ka silmapiiril.

Elektri tarbimine on aga möödapääsmatu igapäevane reaalsus, Eesti vanad elektrijaamad jõuavad oma kasutusea lõpule lähiaastatel, lisaks kaasneb põlevkivi kasutamisega elektritootmisel suur CO2 ja teiste saasteainete emiteerimisega kaasnev maksurisk. Seega diskussioon uute elektrijaamade rajamise osas pigem kogub hoogu. Vahel kultiveeritav seisukoht, mille kohaselt pole Eestisse suure hulga ühendusvõimsuste tõttu uute elektrijaamade rajamine vajalik on alternatiiv vaid paberil. Kuna uute elektrijaamade ehitamist lükatakse edasi kogu Euroopas ning olemasolevate elektrijaamades toodetud elektrienergia (eelkõige Skandinaavia odava hüdroelektri) senisest palju suuremat kasutamist plaanitakse meist kõrgema elektrihinnaga Kesk-Euroopas, siis pole uutele Eestisse ehitatavatele elektrijaamadele ilmselt siiski alternatiivi.

Eestile oma suurepärase taastuvressursiga on uute taastuvressursse kasutavate elektrijaamade ehitamine aga pigem võimalus. Eesti Taastuvenergia Koja eestvedamisel ja Eesti Keskkonnaühenduste Koja kaastööl valminud elektri- ja soojamajanduse kava „Taastuvenergia 100%-üleminek puhtale energiale“ (TE100) koostamise käigus selgus, et 100%-liselt taastuvenergeetiline Eesti pole pelgalt tehniliselt võimalik, see on alternatiividest soodsaim ja majandusele tervikuna kasulik. Mudelites kasutatavad eeldused võivad olla erinevad ning TE100-s saadud arvandmed on seetõttu kahtlemata diskuteeritavad, kuid taastuvelektri muudavad alternatiividest soodsamaks kaks fundamentaalset tõsiasja: taastuvelektri tootmise hinnarisk on alternatiividega võrreldes olematu ning oma madala muutuvkuluga on taastuvelekter alati elektriturul konkurentsivõimeline (elektri hind elektriturul sõltub kõige suurema muutuvkuluga tootmisviisi turulepääsemisest).

Seega on Eestis taastuvelektrile täielikul üleminekul peamine vastamist vajav küsimus: kust saada see osa investeeringutest, mille kapitalikulu olemasolev elektriturg ei kata? Lihtsustatult: kuidas subsideerida selliselt, et tarbija või maksumaksja ei oleks liigselt koormatud? Selliseid alternatiivseid rahastamisviise on TE100-s välja pakutud neli, nende kasutamine ja valik nende vahel on poliitotsus, kuid uute taastuvelektri tootmisvõimsuste rajamine ilma maksumaksjat koormamata on võimalik. Sellele vaatamata on väga tähtis küsimus: mida saab Eesti ühiskond selle eest, et ta uute võimsuste turuletoomist toetab?

TE 100 võiks olla teedrajavaks tähiseks Eesti majanduse edukal kohandumisel turbulentses maailmas. Selle rakendamisega kaasnev ca. 10 000 otsese uue töökoha loomisega kaasnev täiendav maksutulu katab suure osa vajalikust toetamisvajadusest. Maksulaekumiste suurenemisest tulenevast kasust olulisem on aga eelduste loomine paljuräägitud majanduse struktuuri muutuseks. Märkimisväärse sisetarbimise tekitamine loob suurepärase võimaluse Eesti elektriseadmete valmistajatele ja paigaldajatele, ehitajatele, IT-lahenduste arendajatele, jt. valdkondadele uute toodete ja teenuste väljatöötamiseks, mida koduturul eduka realiseerimise tulemusel on tänasega võrreldes lihtsam ka eksportida. Kolmandaks oluliseks kasuks majandusele tervikuna on taastuvelektri massiivse kasutuselevõtuga kaasnev teenusepakkujate ringi oluline suurenemine. Taastuvenergial põhinev energiamajandus tähendab hajatootmist, seega tänaste tarbijate muutumist tootjateks -ettevõtjateks. Lisaks ettevõtluskeskkonna edendamisele tähendab see ilmselt ka regionaalpoliitikale reaalse sisu andmist.

Fossiilsete kütuste kasutamisega kaasnevad tarne- ja hinnariskid ning fossiilseid kütuseid kasutavate tehnoloogiate kasutamise kõrge muutuvkulude tase (v.a. ehk tuumaenergia) energia muundamisel muudab ülemineku taastuvressursside kasutamisel põhinevale elektri- ja soojamajandusele ilmselt möödapääsmatuks juba lähikümnenditel. Taastuvressursi kasutuselevõtt soojuse tootmises on juba täna majanduslik reaalsus, nüüd tuleb seda teha ka elektrienergia tootmises.