Peep Siitami blogi

Maagaasi hind, Vene-hirm ja vedelgaasi (LNG) terminali asukohavaidlus üleaedsete vahel on tõenäoliselt ühed esimesed pähetulevad sõnaühendid energiateemalistes diskussioonides ja kirjutistes. Niipea, kui jutt regionaalse LNG terminalile läheb, võtavad Eesti, Läti, Leedu ja Soome üleaedsed altkulmu põrnitseva ja käed-vaheliti kaitseasendi, jutlustades oma riigi eelistest ning põhjustest, miks LNG terminal just selles riigis asetsema peaks.

Mina pole LNG-mantrast kunagi osanud miskit arvata. Seda enam teeb murelikuks Balti naabrite vahel peetav arutu vaidlus a la kui „teie“ saate LNG, siis „meie“ ei toeta näiteks Rail Balticat või mingit muud ääremaastumist vähendavat tõepoolest vajalikku ühisprojekti.

Kui regionaalse LNG terminali Eestis mitteasumine on tõepoolest kaalukausiks ühiselt kasulike projektide „diilimisel“, siis minu ettepanek on sellest loobuda, sest lisaks naabritega suhtehoidmise vajalikkusele on LNG projekti kasulikkus Eesti rahvale raskestimõistetav. Loe edasi…

Järgnev jutt on eeskätt arutluseks ja kaasamõtlemiseks neile, kes elektrihinna kujunemist börsil mõistavad. Neile, kes asja vastu huvi tunnevad, kuid turumehhanismi veel ei tunne, võiks sissejuhatava lugemisena soovitada koos akadeemik Anto Raukasega kirjutatud jutukest pealkirjaga „Taastuvelektrist võib saada elektrihinna alandaja“ .

Elektriturg toimib kenasti tarbija vaatevinklist, see on vaatamata elektribörsiga paralleelselt tehtavatele bilateraalsetele tehingutele siiski peamine kauplemiskoht, kus selgub tarbija jaoks soodsaim elektrihind. Arutelu hiljutise elektrihinna tõusu üle poleks siinkohal kuidagi relevantne, sest kuni eelmise aasta lõpuni hoiti elektrihinda Eestis all administratiivsete vahenditega, kattes elektritootmise tegelikud kulud kaudselt siiski ja ainult elektritarbija arvel.

Elektritootja jaoks pole elektrituru toimimine aga kaugeltki ideaalne, sest turulepääsemise peamiseks argumendiks on elektritootmise muutuvkulu ning tootmisvahendite kapitalikulu saab turuhinnast kaetud vaid sedavõrd, kuivõrd kalleima turulepääseja tehnoloogia poolt pakutav hind  teise tootja muutuvkulust suurem on. Ning siit tekibki kaks peamist järeldust uute elektritootmisvõimsuste valikute tegemiseks. Loe edasi…

Aasta tagasi kirjutasin Sirpi (ning seejärel oma blogisse) jutukese pealkirjaga Arengupassioon (http://www.siitam.ee/2011/10/arengupassioon/), milles kritiseerisin Arengufondi tegevuse reaktiivsust ning vähest keskendumist edule suunatud lahendusteede otsimisele.

Ajalugu on kulgenud nüüd sedapidi, et vahetunud on Arengufondi juht ning minagi olen sama asutise palgalehel valdkonnas, mida eelnimetatud jutukeses peamiselt lahkasin, energia- ja rohemajandus. Loe edasi…

Taastuvenergiale täieliku ülemineku kava (edaspidi: TE100) arutelu avalikkuses on olnud konstruktiivne. Tagasiside põhjal on tehtud kavasse parendusi ning loota võib sellise konstruktiivse tegevuse jätkumist ka lähitulevikus. TE100 paljuski tehniline ning arvudel põhinev materjal vajab aga ehk ka sotsiaalsemat käsitlust. Loe edasi…

Elektrienergia tootmise suurim globaalne probleem on subsideerimise nõiaring. Elektritootmise suurim kulu on uute jaamade rajamisega kaasnev suur kapitalikulu, varasemalt ehitatud elektrijaamade ehitamine meie regioonis on tarbijate ja maksumaksjate poolt viisil või teisel aga kinnimakstud. Seega pole turutingimustel (loe: ilma investeerimistoetuseta) uute elektrijaamade rajamine kahjuks võimalik. Nõiaringist pääsemise lihtsaim ja õigeim viis oleks loomulikult subsideerimisest loobumine, kahjuks kaasneks sellega energiahindade märkimisväärne tõus elektriturul, mis arusaadavalt pole poliitiliselt atraktiivne tulemus. Niisiis, häid lahendusi uute elektritootmisvõimsuste rajamisel pole ning kahjuks pole neid ka silmapiiril. Loe edasi…

Teise uue põlevkiviploki ehitamise üle otsustamine on lähikuudel uuesti päevakorral, seepärast pole diskussioon Eesti olulisima maavara kasutamise teemal parima otsuse langetamiseks üleliigne. Siinse kirjutise eesmärk on vaagiga põlevkivielektriga seonduvaid vähemkäsitletud probleeme. Loe edasi…

Eesti Omanike Keskliidu (EOKL) poolt taastuvenergia (TE)  tasude vähendamise toetuseks  algatatud allkirjade kogumise aktsioonist kuuldes valdas mind pettumustunne. EOKL nõunikuna energiavaldkonnas  tundub, et minu senine töö mõistlike energiaotsuste tegemiseks vajalike teadmiste andmiseks on jooksnud liiva.

Pean seepärast vajalikuks siin selgitada, miks majandusministeeriumi (MKM) poolt algatatud ning nüüdseks EOKL-i poolt toetatud initsiatiiv TE tasude vähendamiseks tarbijale kokkuvõtte kahjulik on ning vaid populistlikku iseloomu omab. Eesmärk on küll õige, aga meetodid vastupidist eesmärki teenivad.

Olgu sissejuhatuseks rõhutatud, et pooldan seisukohta, mille kohaselt tuleb TE tasude maksmine periooditi ümber vaadata ning eriti tuleb toetuse maksmist diferentseerida sõltuvalt kasutatavast allikast ning tootmisviisist.

Loe edasi…

Mistahes uute elektritootmisvõimsuste rajamine eeldab tarbija rahalist tuge ning riigid on viisil või teisel sellise rahalise toe vahendajad. Riikide roll energiavalikute tegemisel on jätkuvalt määrav ning vabaturureeglite kehtimine väga kauge ajaperspektiivi ähmane lootus. Seetõttu on asjaga tegelevatest ministeeriumidest kujunenud „rikkad pruudid“, kellel energeetikaettevõtjad kosjas käivad. Iga peigmees peab oma eeliseid rõhutama, ka erinevaid elektritootmisviise esindavate ettevõtjate vaheline konkurents oma „kauba“ müümisel on igati mõistlik ning peaks loogikakohaselt viima tarbijale soodsaimate lahenduste leidmiseni. Muidugi eeldusel, et pruut ikka terve mõistuse juures on ning võrreldavaid asju võrdleb.

Veebruaris Tuuleenergia Assotsiatsiooni poolt minister Partsile saadetud konkreetne ettepanek asendada maksumaksja raha uutesse põlevkiviplokkidesse kulutamine maksumaksjatele soodsamate investeeringutega taastuvenergia lahendustesse on seni jäänud adekvaatse tagasisideta. Tagasiside puudumine kinnistab aga kahjuks juba varemkujunenud veendumust, et parim kosilane ammu juba valitud on. Vaatamata tema kõrgele eale ja silmnähtavalt kehvale tervisele.

Loe edasi…

Analüüsides põgusalt  Eesti  maapõuealast seadusandlust nähtub, et peamised maapõue kasutamist reguleerivad õigusaktid sätestavad küll keskkonnasäästlikkuse, loodusliku mitmekesisuse säilitamise nõude ning ohutuse kriteeriumid, kuid maapõue kasutuse majandusliku otstarbekuse teema on tõstatatud vaid fraasina maapõueseaduse eesmärgi kirjeldamisel. Elik, maavarade efektiivne kasutus ning nende kaevandamine on seadust tõlgendades justkui kaks eri asja. Eesti olulisima maavara – põlevkivi- kasutamise reguleerimiseks mõned aastad tagasi koostatud põlevkivi kasutussuundade riiklik arengukava peaks oma tegeliku sisu tõttu hoopiski kandma pealkirja: põlevkivi kaevandamissuundade arengukava või hoopiski põlevkivi –aastase- kaevandamismahu- sätestamise- ametlik- põhjendus – sedavõrd „mitte-kasutuse“ kavandamisele on suunatud nimetatud arengukava. Teemapüstitus poleks relevantne, kui Eesti ühiskond ei kaotaks igal aastal sadu miljoneid eurosid peamise maavara raiskava käitumise tõttu. Käesoleva kirjutise eesmärk on kirjeldada probleem ning visandada selle lahendamise mõned variandid.

Loe edasi…

Pidevalt suurenevad kulutused elektri- ja soojaenergiale on katsumas elanike taluvuspiiri ning hinnatõusuga kaasnev asjaosaliste jutt asjade paratamatusest tekitab lootusetuse tunnet. Seisukohad võib lihtsustatult kaheks jagada: tarbijad nõuavad madalamaid hindu, tootjad ja majandusministeerium riigi esindajana põhjendavad, miks madalamad hinnad pole võimalikud. Loe edasi…