Peep Siitami blogi

Põlevkivienergeetika apologeedid, soojendades end nõukaajal rajatud jaamade paistel, ei tundu aegade muutumisest aru saavat. Kuidas muidu mõista plaani pea vägisi tampida üüratu raha uutesse põlevkivikateldesse? Ja seda olukorras, kus isegi paljukirutud tuuleenergia koos tasakaalustavate võimsuste rajamisega tuleb põlevkivielektrist ühe miljardi krooni jagu aastas ühiskonnale soodsam. 

Varustuskindluse eesmärke silmas pidades tuleb põlevkivienergeetika teatud piires arendamist ehk otstarbekaks pidada, kuid kindlasti ei tohiks uute plokkide investeerimisotsust teha enne, kui on uuesti läbikaalutud vanade plokkide rekonstrueerimise variant. Elektrituru arengute prognoosimatuse tõttu ei tohiks elektritarbija kaela veeretada uute plokkide rajamist, sest vanade plokkide põhiseadmete vahetamise mõju elektrihinnale on tavaloogikast lähtudes selgelt väiksem. On selge, et vanade plokkide kõpitsemise alternatiiv muudab börsilt raha kaasamise pea võimatuks, kuid uute plokkide „rajamisvajadusega“ looritatud õlitootmist edendav börsivariant polnud ka võimalike investorite jaoks ehk kõige ausam. Rääkimata mõjust tarbija rahakotile.

Uute plokkide rajamise kontekstis tuleb rääkida ka ühest põhjusest, miks AS Eesti Energia ise uute plokkide rajamises iseseisvalt kuigi suurt entusiasmi üles ei näita. Olemata küll tuumaenergeetika tingimusteta toetaja olen siiski kindel, et uued põlevkiviplokid tuumaenergiaga konkureerida ei suuda. Täpsemalt öeldes ei pääse tuumaenergia turul põlevkiviplokid elektrit isegi mitte tootma, kuid toetust maksaks tarbija ikkagi. Tuletagem meelde, et Eesti Energia üheks oluliseks arendusprojektiks on just tuumaenergia.

Teine halb harjumus on rääkida taastuvenergiast globaalse soojenemise kontekstis. See, kas kliima soojeneb või kuidsa inimtegevus seda protsessi mõjutab jääb ilmselt veel pikaks ajaks paljudele nö. „uskumise asjaks“. Paraku unustatakse selles palavas diskussioonis aga majandusloogika. Ressursi defitsiitsuse tingimustes on tarbimise mõju ressursi hinnale drastiline. Kui Euroopa Liit oma energiakasutuse eesmärgid ümber vaatab, tuleb eeldada fossiilsete kütuste hindade olulist tõusu koos täiendava survega meetmete rakendamisele niigi plahvatusohtlikes regioonides. Massiivse hinnatõusu neelame me tarbijatena ilmselt alla, kuid Euroopa riikide majanduste konkurentsivõime parandamisele poleks fossiilsete kütuste tarbimispeo piiramisest loobumine ikkagi kasulik. Töökohtade siirdumine Hiinasse-Indiasse jätkuks ning koos sellega sealse majanduse kiirem edenemine.

Tõenäoliselt parim viis selle Euroopa jaoks ebameeldiva arengusuuna muutmiseks on aga teadusmahukate ning ressursisäästlike tehnoloogiate võidukäik maailmas. Nö vana tarbimiskultuuri järgides poleks õhtumaadel idamaade peatse domineerimise vastu mingit võimalust. Lühidalt öeldes pole keskkonnatehnoloogiate arendamise ja kasutuselevõtu näol tegu niivõrd kliimaprobleemiga võitlemisega, kuivõrd ühiskondade vahelise majandusvõitlusega.

Taastuvenergia edendamine Eestis on ühiskonnale majanduslikult kasulikum võrreldes põlevkivi ahjuajamisega. Sestap pole õiglane rääkida taastuvenergia tasust elektrihinna põhjendamisel. Seda enam, et pole olemas elektritootmise viisi, mille rajamine Eestisse saaks toimuda ilma subsiidiumita. Sestap, leppigem maailma muutumisega ning asendagem taastuvenergia tasu mõiste näiteks energia julgeolekutasu mõistega. Väike muutus, kuid suured asjad saavadki alguse pisikesest.

(Avaldatud tuuleenergia.ee blogis 18.05.2010)