PostHeaderIcon Vool ja keel

Eesti Elektritööstuse Liidu tellimusel koostatud energeetikasektori tööjõuuuringust selgus peamiste asjaoludena, et energeetikasektori täiendav tööjõuvajadus järgneva kümne aasta jooksul on vahemikus 4900–7400 töötajat. Kõrgharitud asjatundjaist on puudu, samal ajal kui kutsehariduse saanuid on rohkem, kui ses valdkonnas rakendust leiab.

Uuring on oluline ja võiks jäädagi riikliku tellimuse ja kõrghariduse korraldajatele suunanäitajaks, kui sellest ei vaataks vastu kultuuriliste probleemide sasipundar. 

Olulisemate probleemidena vajaliku tööjõu kaasamisel sedastasid uurijad 19. augustil Tallinnas toimud uuringu esitlusel muu hulgas energeetikasektori madala maine ning vene keele oskusega spetsialistide puuduse. Teisisõnu, energeetika tööjõuprobleemid ning ilmselt sellega ka energeetika kui valdkonna peamised probleemid saaksid uuringutulemuste esitlejate arvates lahenduse, kui õnnestuks kaasata suur hulk vene keele oskusega häid asjatundjaid, kelle toel saaks maineprobleemi lahendama asuda.

Kas see ongi meie suurema lisandväärtuse tootmisele suunatud majanduspoliitika eesmärk ning kas võõrkeele põlistamine olulises majandussektoris peamise suhtluskeelena saab olla eesmärk omaette? Poliitilises retoorikas on põlevkivitööstustki peetud ju pigem sotsiaalsete pingete leevendajaks kui tehnoloogiliseks majandusvaldkonnaks. Tagantjärele võib öelda, et see on olnud kultuurilist konflikti põlistav viga. Kas loome sellisel moel venekeelsetele eestlastele uut kultuuri- ja majandusruumi?

Küsides nii, peame küsima ka seda, kas traditsioonisel suurenergeetikal on sellist tulevikku, et tasuks seda möödapääsmatuks ja ainuvõimalikuks muuta ka kultuuriliste vahenditega? Energeetika on keskmise eestlase jaoks must ja nõgine toimetamine Ida-Virumaal, kus käsud ja kiitusedki on valdavalt vene keeles. Kuni vool on odava hinnaga pistikus on rahvas rahulik. Nii pigistab eestlane silma kinni nii keskkonnaprobleemide kui ka põlevkivienergeetikaga seotud majanduslike veidruste ees. Sõnaga, andke meile odav elekter ning elame oma rahus edasi. Säärasel petupildil on aga lühike tulevik. Vanad jõujaamad vajavad asendamist, uute põlevkivijaamade ehitamine on aga ülikallis, kannatades juba võrdlust odavaimate tuumajaamadega. See on pelk võrdlus, aga mitte soovitus valikuks sedapuhku.

Põlevkivienergeetika on uute põlevkivijaamade puhul ka Eesti tingimustes kalleim viis elektrit toota (allikas: energiasalv.ee ), kui kõik tegelikud kulud tervisele, keskkonnale ja majandusele ausalt kokku võtta. Seega on põlevkivienergeetika majandusvaldkonnana illusioon, mis püsib vaid maksumaksjate toel. Hiljuti läbisurutud põlevkiviplokkide ehitusotsuse täitmiseks tuleb maksta lisaks turuhinnale ainuüksi investeeringutoetust 10–11 eurot iga eesti elaniku poolt tarbitud MWh kohta. Samal ajal ei kindlusta see põlevkivienergeetikuid tööga, sest olles keskkonnakoormavaim ning ressurssi raiskav energia muundamisviis, pole see valdkond turul toimetamiseks kaugeltki jätkusuutlik. Must stsenaarium põlevkivienergeetikutele on reaalne, kuna 2013. aastast avanev elektrienergia vabaturg ei jäta poliitilisele manipuleerimisele kuigivõrd ruumi.

Tuulikud pole Ida-Virus elektritootmiseks teretulnud, sest varjavad idakaartesse vaatlevate radarite tööd, gaasi kasutamine energeetikas on huvitavam Muuga või Paldiski lähedal, sest sinna plaanitakse vedelgaasisadamaid. Nii on suurenergeetika, vähemalt selle veel konkurentsivõimeline osa, paratamatult nihkumas Ida-Virumaalt mujale. Põlevkiviõli ja kemikaalide tootmine pole aga tänapäeva tasemel nii inimtöömahukas, et pakkuda tööd kõigile huvilistele.

Energiajulgeolek on tehnoloogia ja ühiskonna koosmõju küsimus. Sotsiaalseis pingeis ja vastuoludes ühiskond ei saa parimalgi juhul pakkuda heal tasemel elektriga varustamise kindlust. Kultuurikonflikt võib olla elektrivarustusele sama ohtlik kui torm õhuliinidele. Nii on tegelik energiatööstuse põhiküsimus sootuks mujal: mitte kuidas leida kümne aasta jooksul kõrgharitud venekeelsele töötajaskonnale venekeelsed ülemused, vaid selles, kuidas rakendada eelkõige mitte-kõrgharidusega rahvast Ida-Virumaal, kes siiani energiasektoris on töötanud?

Saab muidugi küsida ka nii, et milliseid tegevusi on veel, mis haakuvad energiatemaatikaga, aga mis pole sedavõrd otseselt seotud põlevkiviga. Õnneks suudame neid näha: energiasääst ja sellega seotud kinnisvaraarendus, säästlik biogaasil või elektril töötav transport, nendega seotud taristute loomine ja haldamine, hajaenergeetika.

Uus majanduskorraldus ei teki üleöö. Ometi pole seda möödunud 20 aasta jooksul tekitada püütudki. Seda enamjaolt sama retoorikaga: muutusi ei saa tekitada üleöö. Igatahes on viimane hetk see öö kokku leppida, millest alates hakatakse muutmisega peale, sest vastupidisel juhul tsementeeritakse venekeelsete juhtivtöötajatega Kirde-Eesti energiamajandus taas selliseks, nagu see oli nõukogudeaegses suurtööstuses kujunenud. Eesti enegeetikateadus on ses mõttes surnud, et see on liialt pikalt olnud aheldatud just põlevkivi külge. See aheldus on olnud aga nii viljatu. Iroonia on see, et uusi põlevkivijõujaamu ja õlitehaseid ei ehita mitte Eesti, vaid muude riikide insenerid.

Maailma energiainnovatsiooni olulised teemad on Eestis põlevkivihaamriga põlu alla põrutatud. Väikeenergeetika entusiastid on õppe- ja teadustööst peletatud aastakümnete eest, sama puudutab ka muid protsesse ja tehnoloogiaid, mis energiatootmist põlevkivist eemale suunaksid. Teaduslikult pole me paljudes energeetikavaldkondades enam isegi mitte järelejooksjad, vaid mujal loodu pretensioonitud sisseostjad.

Teadus ja selle rakendamine ei saa olla elujõuline, kui rakendajad ei vaata tulevikku, vaid rahulduvad ajast-arust asjadega, kui neile selline võimalus on antud. 1993. aastal koostatud elektrimajanduse arengukava nägi ette hinnakonkurentsi tekke ning elektriühendused Rootsi ja Soomega. Seda ei sündinud, kuna kardeti sotsiaalsete pingete kasvu Ida-Virumaal. Tänapäeval on hirmud samad ja lahendus ikka seesama: avada energiasektor tegelikule konkurentsile ja selle kaudu luua eeldused ka vastava teadusvaldkonna uuenemiseks.

Teaduslikku ilmakäsitlust arukuse rööbastel hoidev konservatiivus on energiavaldkonnas muutunud seisakuks ning vaikseks võitluseks olemasolu eest.

On ju aja märgiks seegi, et suuremahulise tuumaenergeetika ilmsel loojangul saadetakse üliõpilasi seda valdkonda põhjalikumalt välismaale õppima.

Surnud ringist (Eesti Energia – eesti enegeetikateadus ja -õpetus – Eesti majanduspoliitika) väljumiseks on vaja laiemat ning kõiki sisulisi energeetikahuvilisi hõlmavat tegutsemist. Sellist, kus nii tootjatel, leiutajatel, teadlastel ja neil, kes elektri eest maksavad, on oma sõnaõigus. Ja nagu tähele panete, on sellel kõigel kultuuriline ja keeleline tähendus sootuks suurem, kui esmapilgul ehk paistab.

Teadus ja haridus, mis ei paranda meie energiavarustust ega taga energiajulgeolekut, ei toeta ka paraku meie keelt ja kultuuri.

(Avaldatud Sirbis 02.09.2011)

 

 

Leave a Reply