Peep Siitami blogi

Vana majanduse reeglite ja arusaamadega, kus peanõue on pidev kasv, millel alati on materiaalne mõõde ja tähendus, uutes oludes toime tulla ei õnnestu. Edasiliikumiseks on vaja uusi lahendusi. Vana majanduse alustõdede kordamine kirevates värvides ei muuda vana uueks. Teadmistepõhisus tähendab peale analüüsi ka uuetel teadmistel põhinevat sünteesi. Vastupidisel juhul on Eesti tulevik nagu roomikaurik, mis oma aja kohta oli kelmikas lahendus, kuid unikaalseks jäigi.

Vaatamata ebamugavusele on rasked olukorrad tihti peamine tõukejõud positiivseteks muudatusteks. Väljend „head kriisi ei tohi raisku lasta minna” saab tasapisi klišeeks. Võlgu elamise paradigma on muutumas millekski, mida Arengufondi majandusekspert Heido Vitsur nimetab uueks majanduskorraks. Milline see on ning milline on meie võime muutuvates oludes toime tulla – nendele küsimustele kelleltki vastuseid saada ei ole võimalik. Ainus mõistlik viis tulevikku vaatamiseks on peale ümbritseva jälgimise analüüsida oma tugevusi ja plaanida tegutsemine nende pinnal. Eesti Arengufondi selleaastane riigikogule esitatud raport seirab küll peamisi maailma mõjutavaid jõudusid ja esitab intrigeerivaid küsimusi, kuid ei püüa kuidagi neile vastust otsida, saati siis lahendusi pakkuda. Edasiliikumise eelduseks on aga visioonid lahendustest.

Piirdun siin vaid Arengufondi arenguseire valdkonna põgusa analüüsiga. Meeldetuletuseks, Arengufondi eesmärk on (seadusest tulenevalt) stimuleerida ja toetada majanduses muudatusi, mis aitavad majandust ajakohastada, tagada ekspordi kasv ning luua kõrgkvalifikatsiooni nõudvaid töökohti.

Võib-olla on see väärade eesmärkide püstitamise probleem, võib-olla mõttelaiskus või kompetentsi piiratus, aga Arengufondi raport ühiskonna muutuste kavandamisega ei tegele. Iga vähegi muudatuste juhtimisega tegelnu teab, et lisaks oma tugevuste ja nõrkuste hindamisele väliskeskkonna kontekstis tuleb kirjeldada ka võimalikud teed muudatusteks. Ilma edasi vaatava konstruktiivse tegevuseta pole muudatuste kavandamisel mingit sisu. Olen päri Arengufondi juhi Ott Pärna esitatud vastusega omaenda esitatud küsimusele: „Milles siis Eesti tulevikuedu väljakutse ennekõike seisneb?” Seoses raporti üleandmisega vastas ta riigikogule peetud kõnes nii: „Kui püüda see ühte lausesse kokku võtta, siis kõlaks see umbes järgmiselt: me ei suuda muuta oma makroökonoomilisi tugevusi mikrotasandi konkurentsivõimeks.” Õige, aga mis edasi? Edasiliikumiseks ei piisa ju koolilapselegi teada tõdemusest, et oleks vaja äride liikumist väärtusahelas keerukamaks või luua uusi ja suuremat lisandväärtust andvaid globaalseid kasvuettevõtteid. Teadmine piiravatest teguritest, nende mõju vähendamisest ning tegevus oma tugevuste esiletoomiseks on reaalsete muudatuse ajendiks. Ses mõttes on tsiteeritud lauses paras annus enesekriitikat, sest raportist kui avalikkusele nähtavast tulemist muudatuste ajendeid ei nähtu.

Keeruline aeg seab kõigile suuremaid nõudmisi, sestap tuleb Arengufondi nõukogul püstitada jututoa renomeega ja tühitargutamise tulemusega asutuse juhtkonnale pisutki mõõdetavad ülesanded. Iga-aastane raport ei tohi sisaldada vaid ülevaadet maailmamajandusest (pealegi veel ajaloolist). See aruanne peab olema kokkuvõte fondi aastasest Eesti võimalusi analüüsivast tegevusest koos lahenduste pakkumisega.

Ehk on sisu kavandamisega algustki tehtud? Igal juhul on Kliima- ja Energiaagentuuri rahaga loodav energia- ja rohemajanduse Arengufondi rakuke vähemalt formaalne samm senisest suuremaks sisutootmiseks.

Rohemajandus on tõepoolest konkurentsivõime pant

Iseasi, mida keegi selle rohemajanduse all mõistab. Minu arusaamas on see kasvupiiride arvestamisega kaasaskäiv elukorraldus, mis keskkonna kõige laiemas tähenduses isereguleeruvana hoiab. Seni, kuni me ise maailma luua ei suuda. Ehk siis igavesti. Keskkonnatehnoloogiate ja taastuvenergialahenduste rakendamine, loodusressursside kasutusefektiivsuse märgatav suurendamine ning keskkonnakasutuse järsk vähendamine ilma heaolu vähendamata on suur väljakutse, olles peamine eeldus õhtumaade majanduste konkurentsivõime püsimisele, näiteks võrreldes Kagu-Aasia majandustega. Väär on järjekindlalt kultiveeritav seisukoht, justkui oleks rohemajandus pelgalt kliimamuutuste ohjeldamismeede ning ühes sellega tülikas ja kulukas rikaste riikide erilõbu. Enamasti jääb rohemajandusest kõneldes tähelepanuta ka tõsiasi, et tegu on kompleksse fenomeniga, valdkondadeülese majandamisprintsiibiga. Printsiibiga, mille rakendamise eesmärk on uusi tooteidteenuseid turule tuues mitte ainult luua uusi töökohti, vaid eesmärgiks on olla konkurentsivõimeline. Pea kõik eluvaldkonnad on seotud loodusressursside kasutamisega, olles seega rohemajanduslike printsiipide subjektiks ning muutes sellega rohemajanduse kui majandamispõhimõtte üsna hoomamatuks suuruseks.

Seega tuleb meil oma tähelepanu fokuseerida suurimat mõju andvatele tegevustele.

Rohemajandus Eesti majanduse kasvumootoriks

Õigem on kasvupiiride olemust silmas pidades öelda: Eesti majanduse olemasolu mootoriks. Lihtsustatult on edukaks majanduspiirkonnaks kujunemise eelduseks muu hulgas sellise elukeskkonna loomine, kus investorid ise elada soovivad. Haritud inimesed, loodusressursside säästev kasutus, heal tasemel taristu, madal korruptsioonitase, lihtne maksusüsteem, sõnaga, kultuurne ühiskond on peamised soovitava elukeskkonna tunnused. Sellisena defineerimiseks vajab Eesti eelkõige ressursisäästlikule majandamisele suunatud toodete-teenuste edendamist.

Energia- ja ressursisääst primaarenergiaallikate töötlemisel, ülekandel ja lõppkasutusel on vaatamata seni rakendatud meetmetele Eesti majanduse kui terviku suurimaks väljakutseks. Traditsioonilises majanduses hakkab Eesti minetama oma tootmissisendite eeliseid (odav energia ja tööjõud), seega on just energiamajandusega seotud ressursikasutus peamine objekt Eesti majanduse konkurentsivõime suurendamisel. Pole vahet, kas 30–50 aasta pärast toodetakse elektrit uue põlvkonna tuumajaamadest või on kütuste peamiseks tooraineks süsivesikuterikkad bakterid, vanaviisi jätkata pole võimalik. Eesti praktika tõestab veenvalt, et traditsiooniline, fossiilsete kütuste utiliseerimisele suunatud energeetika püsib vaid tänu järjest enam makstavatele subsiidiumidele ning vajab seega võimalikult kiiret paradigmavahetust.

Traditsiooniline energiatööstus on elanikkonnale talutav vaid põhjusel, et suur osa energiamuundamisega seotud kulusid ei kajastu otseselt energiaarvetel, olles peidetud arvetesse, kust seda esmapilgul otsidagi ei mõista. Sellest tõsiasjast ei loe me Arengufondi tulevikuvisioonides aga sõnagi. Tõe rääkimata jätmine ei saa aga ühelgi juhul viljastada ja kannustada uut majandust.

Rohemajandus uute toodeteteenuste tõukejõuna

Maailmamajanduse kasvava volatiilsuse ja järjest kiireneva uute toodete turule toomise tempo tingimustes on peale küsimustele vastuste leidmise oluline õigete küsimuste esitamine ja õigete otsustajate kaasamine. Õigete otsustajate kaasamisel on võtmetähtsusega just mitmekülgse ettevalmistuse ja elukogemusega inimeste olemasolu. Nii näiteks ei ole linnaplaneerimises enam suurima tähtsusega arhitektuuri- või looduskeskkonna küsimused. Järjest enam tuleb planeerimistegevusse lisada energiaküsimused, äritegemise võimalused, transport. Valdkonnaülesus ongi ehk rohemajanduse peamisi tunnusjooni traditsioonilise majandusega võrreldes. Kahtlemata tingib see protsesside komplekssuse ja ajakulu ning seetõttu on oluline fokuseerida olulisimale. Eestil oma väiksuse tõttu on siin suur eelis: meil toimub kõik kiiresti. Kuid veel kord, ilma turuosalisi kaasamata, kabinetivaikuses internetiavarustest tarkusekillukesi kollektsioneerides pole lootustki tühitargutamisest millegi käegakatsutavama juurde jõuda.

Meie küsitav teadusvõimekus

Meie võime olla innovatsioonis konkurentsis seisneb eri koostöövormidel põhinevas teaduskoostöös osalemises ning püüdes olla teadustulemuste rakendamisel esirinnas. Kuid mitte ainult teaduskoostöö pole edu pant, ka avatud ja mitmekülgne debatt ühiskonnas on oluline. Poliitikute ja ametnike algatused on tõestanud oma elujõuetust, tegelikke muudatusi saab ellu kutsuda vaid aktiivne kodanikkond. Kodanikelt poliitikutele antava mandaadi kestus on kordi väiksem nende poolt tehtavate otsuste mõju kestusest. Mida varem seda mõistame ning nn pikkade otsuste osas kaasamist nõuame, seda enam võime eeldada ühiskonna vastavust meie ootustele.

Kuskilt tuleb alustada. Arendustegevuse eestvedamiseks loodud Arengufondi töö tulemuslikkust nõudlikkusega jälgides ja enda kaasamist nõudes saaksid paljud meist esimest korda kokku puutuda osalusdemokraatiaga. End arenguagendina käsitleval Arengufondil on aga peale vilede ja tulede korrasoleku tagamise vaja leida ka viis ühiskonnas tõelise arengu esilekutsumiseks.

(Avaldatud Sirbis, 20.10.2011)