Peep Siitami blogi

Eluasemekulud ja toiduhinnad tõusevad katastroofilise kiirusega ja inimeste toimetuleku mure kasvab iga päevaga. See ei saa jätta Eesti Omanike Keskliitu ükskõikseks, sest koduomanike nõustamine ja abistamine on liidu esmaülesandeks. See pole aga kergete killast, kuna Eesti on vaid osakene kogu maailma majandusest ning meie mured on omased ka teistele riikidele. Kuid hoolimata sellest tuleb meil küsida: mida oleme teinud valesti ja kuidas saaks teha paremini?

Keskendume selles ülevaates vaid elektrile, mille hinnatõus valmistab meile lähiperspektiivis enim meelehärmi. Pea igas majandus- ja kommunikatsiooniministri sõnavõtus kuuleme manitsusi, mis kutsuvad üles olema innovatiivsed, kuluefektiivsed ja ettevõtlikud. Vaevalt keegi on kuulnud aga viimaste aastate jooksul otsustest, millega meie valitud rahvaesindajad või nende ametisse seatud ametnikud elektri, kütte või muu kütuse hinda tarbijatele langetaksid või siis hinnatõusu arusaadavalt selgitaksid.

Elektrihinna tõusul on nii objektiivsed kui ka subjektiivsed põhjused

Objektiivsete põhjuste hulka tuleb lugeda elektritootmisvõimsuste kasvav defitsiit kogu maailmas, kütuse maailmaturuhindade pidev kasv ning selle jätkumine ka tulevikus. Neid objektiivseid põhjuseid me väärata ei suuda ning seetõttu tuleb keskenduda sellele, mida suudame. Subjektiivseid põhjuseid on mitmeid ja neist kõige olulisemad on otsustajate vähene kompetents ning otsuste langetamine väga piiratud ringis tarbijaid kaasamata ja tegelikku konkurentsi loomata. Teadmiste vähesusest tuleneb aga hädavajalike otsuste edasilükkamine ja ka selgete hinnapõhiste prioriteetide puudumine.

Teadmiste defitsiit aiva süveneb

Elektroenergeetika on Eestis kümnete aastate jooksul baseerunud eelkõige põlevkivienergeetikal ning ülekandevõrkki on ehitatud selle huvidest lähtuvalt. Sellega oleme ennast eemaldanud konkureerivate tehnoloogiate süvauurimisest ja rakendamisest.  Teadustulemuste rakendatavus on väikeriigi jaoks peamine teadust suunav asjaolu, seega just siit tuleb otsida sektori teadmispotentsiaali nappuse põhjuseid. Isegi põlevkivienergeetika spetsialistid pole meil enam maailmatasemel, sest nii uute õlitehaste kui ka põlevkiviplokkide ehitamine toimub välismaiste konsultatsioonifirmade juhtimisel, kohalikel teadlastel ja inseneridel on vaid kavandatu realiseerimise ülesanne. Selleks et valdkondlik teadus suudaks enamat, tuleb eelkõige luua eeldused reaalse konkurentsi tekkeks energeetikas, seda nii ressurssidele juurdepääsus kui ka muundamisvõimsustele võrdsete tingimuste loomises. Energeetikavaldkonnas aina järjekindlamalt viljeldava riigikapitalismi tingimustes pole aga meil lootustki puuduva 5000–7000 kõrgharidusega spetsialisti kaasamiseks sellesse äärmiselt vajalikku valdkonda. Vajaliku oskusteabeta ei saa aga majanduse alustalaks olev energeetikasektor kuidagi konkurentsivõimelisi lahendusi pakkuda.

Investeeringud elektrijaamadesse on tohutult suured ning nende mõju tarbija rahakotile kurnav. Nii tuleb näiteks hiljuti valitsuses läbisurutud põlevkiviplokkide ehitusotsuse täitmiseks maksta lisaks turuhinnale ainuüksi investeeringutoetust 10–11 eurot iga Eesti elaniku tarbitud MWh kohta. Suure mõju tõttu oleks turbulentses majanduskeskkonnas investeeringute edasilükkamine mõistetav, kui sellega kaasneks paremate tehnoloogiate kasutuselevõtt või eeldatav investeeringumaksumuse vähenemine. Eesti  elektroenergeetika puhul ei toimi kumbki põhjus: uute põlevkiviplokkide ühikmaksumus (1760 MEUR/MWel (neto)) on võrreldav ehitatavate tuumajaamade ühikmaksumusega, muutuvkulud elektritootmiseks on põlevkivijaamas aga kõigist alternatiividest märksa suuremad. Uute põlevkiviplokkide vaid poliitiliselt motiveeritud rajamisotsus on ehe näide kompetentsi ignoreerimisest, sest vaatamata spetsialistide pakutud alternatiividele valiti ühiskonnale koormavaim viis energiajulgeoleku osaliseks tagamiseks.

Konkurentsita pole edasiminekut

Otsused langetatakse meil poliitikute tagatubades, kus teadmistel põhinev kriitika pole sallitav. Tarbijale soodsaim elektrihind saab tuleneda aga vaid vabas konkurentsis tekkivast hinnasurvest. Olukorras, kus meil on kujunemas elektri defitsiit, saab elekter minna vaid kallimaks. Elektrihinna määrab 2013. aastast vabaturg. Meil on põhjust karta, et Baltimaade elektri turuhind saab vähemasti periooditi olema kõrgem kui Skandinaavia maades, kuna tootmisvõimsuste defitsiit on Lätis ja Leedus väga suur ja peagi on sama ka Eestis.

Eleringi 2010. aasta varustuskindluse aruande alusel võib meil aastail 2020– 2025 elektrienergia defitsiit ulatuda sõltuvalt tarbimise kasvust 1000–1400 MW-ni. Juba praegu on meil elektri hind kodutarbijale kõrgem kui meist märksa rikkamas Soomes. Kui Saksamaa peaks tõepoolest sulgema oma tuumajaamad, kasvab elektri hind Põhjamaades ja seetõttu ka meil kiiresti, sest Saksamaa elektritarve on suur ja kui nõudmine ületab pakkumise, tõuseb hind jõudsalt lakke. Seega on tõenäoline, et Euroopa Liit tervikuna suunab energiatarbe rahuldamiseks pilgu kolmandatele riikidele, eelkõige Venemaale. Meile tähendab see aga kindlasti Venemaalt imporditava elektri hinna tõusu, sest konkureeriksime ju keskeurooplastega.

Elektri kojukanne

Elektrienergia võrgutasu moodustab elektrihinnast olulise osa ja praegu on siin tegu raskesti kontrollitava monopoliga. Viimane asjaolu peaks muutma meid eriti ettevaatlikuks, sest monopoli puhul on hinna kooskõlastamise peamiseks kriteeriumiks investeeringute ja kulude põhjendatud kasumlikkus. Mida enam on kulusid, seda kõrgem on hind.

Alahindamata võrguühenduste tähtsust peame siiski vajalikuks rõhutada, et järelevalve ülekandevõrkude investeeringute ning kulude üle tuleb viia lisaks Konkurentsiametile enam ka tarbijate kontrolli alla. Loomuliku monopoli puhul ei tohi tehniliste ja majanduslike andmete mitteavalikustamist põhjendada ärisaladusega.

Vaja on organiseeruda ja senisest rohkem nõuda

Lätis on 570 000 raskustes vaevlevat pensionäri, kes juba praegu ei suuda oma kommunaalkulusid tasuda. Tarbija kaitseks on lätlased moodustanud organisatsiooni Enerta (Energija Tautai), mis tõlkes tähendab “energiat rahvale”, kusjuures mõeldud on monopolide lõa otsas olevat väiketarbijat. Eestis võiks selle funktsiooni endale võtta Omanike Keskliit, kuid see eeldab rahva toetust ja ka vastavat soovi. Kuid selge on see, et tarbijate makstav elektrihind on seda madalam, mida enam me sunnime otsustajaid elektrihinda mõjutavate otsuste tagamaid meile selgitama ning majanduslikke põhjuseid ka avalikustama.

(Kaasautoriks on Anto Raukas, avaldatud ajalehes “Omanikud“, sügis 2011)