Peep Siitami blogi

Pidevalt suurenevad kulutused elektri- ja soojaenergiale on katsumas elanike taluvuspiiri ning hinnatõusuga kaasnev asjaosaliste jutt asjade paratamatusest tekitab lootusetuse tunnet. Seisukohad võib lihtsustatult kaheks jagada: tarbijad nõuavad madalamaid hindu, tootjad ja majandusministeerium riigi esindajana põhjendavad, miks madalamad hinnad pole võimalikud.

Kahjuks puudub selles vastasseisus seni ratsionaalne debatt, mille eesmärgiks oleks tegelike säästukohtade leidmine.

Järgnev pakub arutlemiseks mõned võimalused energiaarvete vähendamiseks.

Kokkuvõtvalt võib peamised säästukohad jagada kolmeks:

- elektri ülekande ja riiklike maksudega seonduvad kulud,

- energiasäästuprintsiipide massiivne rakendamine ning

- energiaostuga seonduv säästlik käitumine.

Energia ühisostudest

Mõnele võib-olla üllatuslikult puudub eelnevast loetelust elektri hind. Alates järgmisest aastast avanev elektriturg lõpetab senikehtinud administreeritud elektrihinna ajajärgu. Selle tulemusena elektri hind kahtlemata tõuseb, kuid siiski on debatt ajajärgu lõppemise üle väheviljakas – elektrituru avanemine on objektiivne ning ilmselt pöördumatu reaalsus. Seetõttu oleks otstarbekas keskenduda halvast positiivse leidmisele. Kahjuks on siin positiivne vaid võimalus valida senise ühe müüja asemel mitme müüja vahel. Kuna Eesti elektriturg on väike, turg ise algaastatel ilmselt müüjakeskne ja eratarbijatest suure hulga klientide tarvis klienditeeninduse loomine kulukas, siis mitmed registreeritud elektrimüüjad on juba teatanud oma eeldatavast mitteosalemisest eratarbijatele suunatud elektrimüügitegevuses.

Eesti Omanike Keskliit kavandab tegevusi oma liikmete koondamiseks ühise elektriostuhanke tarvis ja lähiajal alustame läbirääkimisi potentsiaalsete elektrimüüjatega soodsamate elektrihindade saamiseks. Tarbijate koondumise mõju meie liikmete tuleviku elektrihindadele selgub läbirääkimiste käigus, kindlasti anname jooksvalt läbirääkimiste tulemustest oma liikmetele ka teada. Lisaks kavandame elektrituru avanemisega seotud küsimustes oma liikmete nõustamist. Kaugküttesoojuse tarnimise tingimuste ja kütuste võimaliku ühisostu teema võib samuti olla tulevikus asjakohane, kuid sel aastal keskendume ühistegevuse edendamisel eelkõige elektrituru avanemisele.

Elektri ülekanne ja riiklikud maksud

Elektri ülekanne ja riiklikud maksud, mis moodustavad väga üldistatult kaks kolmandikku meie elektriarvest jäävad aga endiselt administratiivselt manipuleeritavateks.

Riigimaksude vähendamise osas olen skeptiline, minu arvates on vähetõenäoline, et riik elektriaktsiisi ja käibemaksu vähendaks. Majandus- ja kommunikatsiooniministri poolt algatatud taastuvenergiatasude vähendamine kukub suure tõenäosusega vähemalt pakutud kujul ilmselt läbi, sest keskkonnaministeerium ja rahandusministeerium on teatanud oma mittenõustumisest kõnesoleva eelnõuga. Vajab rõhutamist, et isegi juhul, kui taastuvenergiatasude vähendamise kavandatud kujul õnnestuks, ei oleks selle mõju elektriarvele suurem kui 1%.

Senisest suuremat tähelepanu on vaja pöörata elektri ülekandetasude õiglase suuruse määramisele. Elektri ülekandetasu suurus sõltub põhjendatud kuludest ning kokkulepitud investeeringute tootlusest põhimõttel: mida suuremad kulud ja rohkem investeeringuid, seda suurem ülekandetasu. Eesti põhivõrguettevõtte OÜ Elering kulud on Euroopa põhivõrguettevõtjaid koondava ENTSO-E andmetel võrgus edastatud energiaühiku kohta on ligi 3 korda kõrgemad kui näiteks naabritel soomlastel. Meie põhivõrgu infrastruktuuri kulu võrgus edastatud energiaühiku kohta on aga Euroopa suurimaid, olles koos Slovakkia vastavate näitajatega odavam vaid Põhja-Iiri infrastruktuuri kulust . Nimetatud numbrid näitavad ilmekalt vajadust senisest enam keskenduda monopoolsete ülekandetasude põhjendatuse kontrollimisele ning vähendamise võimaluste otsimisele.

Energiasääst

Vaatamata oma olulisusele on nii energia ühisostude korraldamisega ja elektri ülekande ning riiklike maksudega seonduv siiski väiksema mõjuga energiaarvete suurusele kui energiasäästust tulenev potentsiaal. Kui jätta kõrvale transpordisektoris kasutatavad kütused, siis moodustas 2010.aastal energia lõpptarbimine äri- ja avaliku teeninduse sektoris ning kodumajapidamistes kokku ligi 75% Eesti energia lõpptarbimisest. Eeldades, et peamine energiatarbimine nimetatud valdkondades toimub hoonetes ning teades Eesti hoonete suurt energiasäästupotentsiaali on peamine viis energiakulude vähendamiseks energiasäästuprintsiipide massiivne rakendamine ehituses.

Ilma toetusmeetmeteta on energiasäästuprojekti tasuvusaeg tihti talumatult pikk, mis muudab projektide realiseerimise tihti keeruliseks. KredExi senine tegevus korterelamute rekonstrueerimisel on väheste meetmete kuiste olnud siiski suhteliselt edukas: seisuga 31.jaanuar 2012a. oli KredEx-i toel rekonstrueeritud ligi 950 tuhat ruutmeetrit elamispinda, mille tulemusena oodatakse kulutuste vähenemist rekonstrueeritud elamutes keskmiselt 36% võrra . Eesti elamufondi suurus on 40,3 miljonit m2 , seega oleme seni suutnud säästlikumaks ehitada pisut üle 2% elamispinnast. See näitab, et vajadus senisest oluliselt massiivsemate meetmete väljatöötamise jaoks on suur.

Küsimus on, kas riik peaks koduomanike energiasäästule suunatud initsiatiive senisest enam toetama? Vastus on: kindlasti jah, sest energiasäästu toetamine on kasulikum kui uute energiatootmisvõimsuste rajamine. Minu arvestuste kohaselt oleks maksumaksjal oluliselt soodsam Narva uue põlevkiviploki rajamise asemel teha massiivne energiasäästuprojekt, rekonstrueerides näiteks 100 tuhat eluruumi kogupinnaga pisut üle 6 miljoni m2 ning toetades projekti 50% ulatuses koguinvesteeringust. On tähelepanuväärne, et sellisest projektist tulenev energiasääst oleks sama suur kui rajatavast põlevkiviplokist aastas väljastatav elektrienergia, rääkimata elektrijaamas raisatud soojusenergiast ning muudest kuludest ning saamata jäävatest tuludest. Kuna mistahes elektritootmisseadme rajamine Eestisse vajab rahalist toetamist, siis tuleks välistada uute energiavõimsuste rajamine Eesti maksumaksja raha eest vähemalt seni, kuni pole objektiivsete arvutustega selgitatud, kas vastava summa investeerimine energiasäästu poleks mitte kasulikum.

Euroopa Liidu energiasäästu direktiivi kohaselt peavad kõik uued hooned alates 2021. aastast olema liginullenergiamajad (nZEB), avalikud hooned peaksid samale nõudele vastama alates 2019.aastast. nZEB on definitsiooni kohaselt hoone, mille aasta keskmine primaarenergia kasutus on pisut üle 0 kWh/m2/ a, mis saavutatakse parima ehituspraktika lahenduste ja taastuvenergia rakenduste (sh. päikesekollektorid ja- paneelid, maa- ja õhksoojuspumbad, tuulikud, biomass) kasutuselevõtuga. Esmapilgul tundub see jutt nagu teiselt planeedilt, kuid reaalselt teostatud projektide näitel saab järeldada, et madal- ja liginullenergiamajade ehitamine meie kliimas on mitte ainult tehniliselt võimalik, vaid arvestades printsiipi: 1 energiasäästu investeeritud rahaühik hoiab ära 2 energiatootmisse investeeritud rahaühikut, lõppkokkuvõttes maksumaksjale ka majanduslikult kasulik. Teostatud projektide kogemus lubab väita , et nZEB-i lisainvesteering büroode puhul ei ületa lisainvesteering reeglina 10% tavaehituse hinnast.

Eesti-Šveitsi koostööprogrammi raames KredEx-i poolt telliti ning Eesti Kütte- ja Ventilatsiooniinseneride Ühenduse (EKVÜ) liikmete poolt koostati madal- ja liginullenergiahoonete juhendid eramutele, korterelamutele ning avalikele hoonetele. Nimetatud materjalid saavad lähiajal valmis avaldamiseks KredEx-i kodulehel. Kõigile, kel energiakulude vähendamine huvi pakub, soovitan tutvuda nii KredEx-i kui EKVÜ kodulehtedel oleva asjakohase infoga.

Energiakulude vähendamise võti ei seisne administratiivsetes otsustes, see on energiasäästus. Suhtumine energiatootmisesse ja –tarbimisse elab loodetavasti juba lähiaastatel üle suure muutuse: leplikust tarbijast teadlikuks energiatootjaks ning säästlikuks tarbijaks. Küsimus on: kuidas energiasäästuprojekte ning lokaalsete taastuvenergialahenduste rakendamist mõistlikult ning elanike majanduslikke võimalusi arvestavalt teostada?

(Avaldatud 06.03.2012 Koduomanike blogis)