Peep Siitami blogi

Eesti Omanike Keskliidu (EOKL) poolt taastuvenergia (TE)  tasude vähendamise toetuseks  algatatud allkirjade kogumise aktsioonist kuuldes valdas mind pettumustunne. EOKL nõunikuna energiavaldkonnas  tundub, et minu senine töö mõistlike energiaotsuste tegemiseks vajalike teadmiste andmiseks on jooksnud liiva.

Pean seepärast vajalikuks siin selgitada, miks majandusministeeriumi (MKM) poolt algatatud ning nüüdseks EOKL-i poolt toetatud initsiatiiv TE tasude vähendamiseks tarbijale kokkuvõtte kahjulik on ning vaid populistlikku iseloomu omab. Eesmärk on küll õige, aga meetodid vastupidist eesmärki teenivad.

Olgu sissejuhatuseks rõhutatud, et pooldan seisukohta, mille kohaselt tuleb TE tasude maksmine periooditi ümber vaadata ning eriti tuleb toetuse maksmist diferentseerida sõltuvalt kasutatavast allikast ning tootmisviisist.

MKM-i poolt veetav initsiatiiv TE tasude vähendamiseks on vale kahel põhjusel. Esiteks, vaatamata TE toetussummade võimalikule vähenemisele tarbijate kulud tõenäoliselt pigem kasvaksid. Teiseks, TE toetussummade vähendamiseks on olemas avalikust konfrontatsioonist paremad ning kõigile turuosalistele sobivamad meetmed.

MKMi plaani realiseerumisel tarbijate kulud tõuseksid.

Olukord elektritootmise, sh. taastuvenergiaga seoses poleks pooltki nii intrigeeriv, kui Eesti poleks koos teiste Balti riikidega üks vähestest piirkondadest Euroopas, mille elektritootmine tuleb pea uuesti rajada. Nii tuleb Eestis olemasolevad (va. 2005a. rekonstrueeritud 380MW) põlevkiviplokid välja vahetada uue elektritootmisega alates 2016.aastast. Tuleb arvestada, et praegu Narvas huugavad vanad plokid saavad isegi pärast vajalikke täiendusi aastatel 2016-2023 töötada kokku 17500 töötundi ehk keskmiselt 2500 töötundi aastas (aastas teatavasti on 8760 tundi). Kuna uued tootmisvõimsused tuleb rajada ja iga uue elektritootmisseadme tarvis on vaja maksta toetust, siis tuleks seda teha võimalikult efektiivselt. See  saavutatakse teatavasti konkurentsis parimate tehnoloogiate kaasamisega. TE toetuse muutmisega tagasiulatuvalt, imperatiivselt, investoritega läbirääkimata saavutataks tegelikult ainult konkurentsi hõrenemine ning ühtlasi laenutingimuste halvenemine. On ju koolilapselegi selge, et riski suurenemine väljendub riskipreemia suurenemises. Eriti markantne on selle mõju aga elektritootmises, kus kapitalikulud moodustavad lõviosa elektri täiskulust. Ehk siis, TE tasude vastane võitlus väljakuulutatud viisil on võitlus uue ja vältimatult rajatava elektritootmise kulude suurendamise nimel.

Võiks väita, et kui me ise ei suuda elektritootmist efektiivselt püsti panna, siis võiks elektrit osta efektiivsematelt turgudelt. Sellega on aga 2 häda. Esiteks, ainus riik, kes hetkel pikaajaliselt meile elektrit müüa sooviks, on Venemaa. Leedu kogemus näitab aga selgelt, et Vene elekter on hea, kuni on olemas alternatiivid. Sõna „hetkel“ on eespool bold’s Venemaa kontekstis aga seetõttu, et ka Loode-Vene elektritarbimine kasvab ning venelastele omaselt elektrijaama töötundide suurendamine paberil ei asenda tegelikku elektrijaamadesse, eriti aga võrkudesse investeerimise vajadust.

Optimistid räägivad ka müstilisest Põhjamaade elektrist. Selle peale ütleks lihtsalt: vaadake, mis Kesk-Euroopas toimub ning küsige endalt, millised on Eesti tehnilised või merkantiilsed eelised Põhjamaade elektri impordil?  Neid pole. Ka Kirchhoff’i seadused töötavad siin meie kahjuks, sest võrguühendused Skandinaaviast Kesk-Euroopasse on piisavalt head ja neid rajatakse juurde ning „nälg“ Kesk-Euroopas on paganama suur. Oleksin heameelega nõus oma seisukohti impordi osas revideerima, kui keegi „pimedale“ impordikoha kätte näitaks.

Teiseks, impordi eest tuleb maksta mitte ainult teises riigis tehtud töö- ning kapitalikulude eest, vaid lisaks tuleb maksta ka riikidevaheline ülekandetasu, mis arusaadavalt on kallis. Riikidevahelised ühendused on head asjad, aga kallid. Nii näiteks on EstLink-2 rajamise ühikmaksumus samas suurusjärgus gaasiturbiini investeeringu ühikmaksumusega. Oluline vahe on aga selles, et erinevalt gaasiturbiinist pole kaabel generaator ning kasutatavat elektrit ei tooda. Seepärast on ühendus eelkõige elektrituru efektiivse toimimise instrument, mis kahetsusväärselt ei asenda vajadust investeeringuteks tootmisseadmetesse.

Ebaefektiivsus „ruulib.“

Vastuseks majandusministri naljanumbriga sarnanevale õlakehitusega retoorilisele küsimusele: aga mis variandid meil peale põlevkivi on? , vastaksin lihtsalt: „Juhan, uuri välja, selle eest sa palka saadki!“

Kultiveeritav väide, et põlevkivile elektritootmises efektiivsemat alternatiivi pole, on vale. Piisab vaid tutvuda ühe näitega tehtud uurimustest ( http://energiasalv.ee/wp-content/uploads/2011/11/Elektrisysteemi-areng-2023-nov-2011.pdf) , mõistmaks, kui piiratud me oma senises energiakäsitluses oleme olnud. Kahjuks pole maailmavaadete ja ärikontseptsioonide võistlust Eestis seni tekkinud, sest konkursse uute elektritootmisseadmete rajamiseks pole korraldatud (vaatamata minu poolt eelmisele energeetika asekantslerile juba 2007.aastal tehtud, kirjapandud ning sellekohasele ettepanekule) ning uute põlevkiviplokkide ehitamine on kõike muud peale efektiivse elektritootmise kujundamise. Ebaefektiivse energiamajanduse hegemooniaajastu üheks „kroonijuveeliks“ on loomulikult ka biomassist elektrienergia koostootmise juhis, millest aga pisut allpool.

Senine energiaotsuste tegemine annab piisavalt alust vandenõuteooriate arendamiseks, sest kahjuks tundub läbipaistmatus energiamajanduslikes otsustustes olevat eesmärgiks omaette.

Nagu öeldud, TE tasusid on regulaarselt vaja muuta, kuid seda tuleb teha ilma osapoolte (tarbija ja tootja) huvisid kahjustamata. Elik, eesmärgiks peaks olema tarbijakulutuste vähendamine ilma investeerimiskeskkonda kahjustamata.

Alljärgnevalt mõned vihjed, mis arusaadavalt ei pretendeeri lõplikkusele.

1. Biomassist koostootmise määrus  (https://www.riigiteataja.ee/akt/13347500).

AS-le Narva Elektrijaamad perioodil 2010 – 2012 (3kuud) makstud toetus oli ligi 37 milj.EUR, mis moodustas ligi 29% kogu vaadeldava perioodi taastuvenergia väljamakstud toetusest. Oma sisult on see toetus aga kõige klassikalisem negatiivse mõjuga toetus: ebaefektiivsus sünnitav. Piisaks vaid ühest valitsuse määruse numbri muutmisest tarbijakulutuste oluliseks vähendamiseks ilma investeerimiskeskkonda (ja sellega elektritootmise kulusid) mõjutamata.

2. Investeeringutoetus TE toetuste asemele.

Teatavasti ei maksta taastuvenergia tootjale toetust maksumaksja arvel, kui tootja on saanud investeeringutoetust. Investeeringutoetuse maksmiseks olemasolevatele elektrijaamadele on üks väga kiire ja efektiivne lahendus: põlevkivi royalty-põhine maksustamine ning sellega investeeringute toetamine. See oleks efektiivne lahendus tekkinud patiseisu lahendamiseks olemasolevate tootjatega, samuti tulevaste jaamade toetamiseks. Põlevkivi maksustamine on väga kompleksne küsimus, seda ei tohi teha lühiajalises perspektiivis ning see peab olema pikaajalise strateegia vili. Samas, ilma Eesti olulisima ressursi eest mõistlikku kasutustasu saamata pole riigil mõistlik üles ehitada oma uut energiamajandust

3. Riigi ennustatavus.

Et vältida praegust olukorda, kus õige eesmärgi nimel tehakse valesid otsuseid, tuleb välja töötada senisest selgemad kriteeriumid uute võimsuste rajamise toetamiseks:

• Diferentseerima tootmisliigid ning võimsused, mis on eriti oluline EL-i energiatõhususe direktiivi täitmist silmas pidades;
• Eesmärgiks tuleb seada toetuste maksmise maksumaksjat ja tarbijat võimalikult vähe koormates (praegu kahjuks vastupidi);
• Sätestama toetamise muutmise korra ja alused;
• Kehtima ennetavalt uute võimsuste rajamisel.

Oleks naiivne arvata, et siin pakutud mõned lahendused kellelegi asjassepühendatule uudiseks oleksid. Kahjuks on vähemalt sama naiivne arvata, et ettevõetud sõda taastuvenergiatasude vähendamiseks eesmärki tarbijakulutusi vähendada täidab. Kui eesmärgiks oleks tõepoolest tarbijakulutuste vähendamine oleks selle lahendamiseks praegu valitud teest oluliselt lihtsamad lahendused.